Aeglane ja kiire mõtlemine – paralleelid Joogasuutratega
|
Daniel Kahnemani „Thinking, Fast and Slow” ja Patanjali „Joogasuutrad” kuuluvad eri maailmadesse. Üks on moodne psühholoogia. Teine on klassikaline joogafilosoofia. Ometi leidub nende vahel selgeid paralleele. Mõlemad kirjeldavad, et inimese meel ei ole läbipaistev tööriist. Meel moonutab, kiirustab, loob lugusid ja peab omaenda toodangut tõeks.
Kahnemani raamatu üks põhiidee on kahe mõtlemisviisi eristus. Süsteem 1 (kiire, automaatne ja vaevatu mõtlemine) reageerib kiiresti, teeb seoseid ja pakub valmis vastuseid. Süsteem 2 (aeglane, pingutust nõudev ja analüütiline mõtlemine) kontrollib, võrdleb ja parandab. Kahnemani järgi elab inimene suure osa ajast just kiire mõtlemise mõju all. See on kasulik, sest säästab energiat. Samal ajal teeb see palju tüüpilisi vigu. Patanjali ei jaga meelt kaheks süsteemiks, kuid tema lähtekoht on üllatavalt sarnane. Tema keskne mõiste on citta (meel või teadvusväli, kus tekivad mõtted, kujutlused, mälestused ja reaktsioonid). Seda meelt liigutavad vṛtti’d (meele liikumised või mõttelained). Kui need liikumised on kontrollimatud, ei näe inimene tegelikkust selgelt. Ta näeb seda läbi harjumuse, hirmu ja samastumise. Kahnemani kiire mõtlemine sarnaneb siin Patanjali kirjeldatud harjumusliku meele tegevusega. Mõlemal juhul toimub reaktsioon enne, kui jõuab tekkida selge vaatlus. Heuristika - mõtlemise lühiteed Kahnemani teine põhipunkt puudutab heuristikaid (mõtlemise lühiteid, mille abil meel teeb kiireid otsuseid). Need lühiteed on igapäevaelus kasulikud, kuid nad toodavad ka vigu. Näiteks ankurdamine (kalduvus jääda kinni esimesse ettejuhtuvasse arvusse või muljesse), kättesaadavuse heuristika (kalduvus pidada tõenäoliseks seda, mis tuleb kergesti meelde) ja esinduslikkuse heuristika (kalduvus hinnata asja usutavust välise sarnasuse, mitte tegeliku tõenäosuse järgi). Kahnemani järgi ei ole need juhuslikud eksimused. Need on etteaimatavad ja korduvad. Patanjali mõtleks siin mõistete saṁskāra (varasemate kogemuste jälg meeles) ja vāsanā (sügav harjumuslik kalduvus) abil. Inimene ei reageeri kunagi päris tühjalt kohalt. Ta vaatab olevikku läbi mineviku setete. Kui meel on midagi varem kogenud, loob see jälje. See jälg hakkab suunama järgmisi reaktsioone. Siin on tugev paralleel Kahnemani heuristikatega. Mõlemad kirjeldavad, et meie otsused ei teki puhtast ratsionaalsusest. Nende taga töötavad varem kujunenud rajad. Liigne enesekindlus viib eksimustele Kahnemani kolmas väga oluline teema on liigne enesekindlus (kalduvus uskuda oma hinnangut rohkem, kui tõendid lubavad). Inimene ei eksi ainult seetõttu, et tal on vähe infot. Ta eksib ka seetõttu, et ta usub omaenda lugu liiga kindlalt. Kahnemani järgi on inimene võimeline ehitama vähese info põhjal endale sidusa jutustuse. Kui jutustus tundub veenev, peetakse seda tõeks. Seda isegi siis, kui lähtealus on nõrk. Patanjali vaatenurgast puudutab see asmitā’t (kalduvus tunda mõtteid, kogemusi ja rolle elus “minana”). Kui mõte tekib, siis inimene ei näe seda lihtsalt mõttena. Ta lisab sellele kohe enesetunde: „see olen mina“, „see on minu arvamus“, „see on minu tõde“. Just siin muutub enesekindlus vaimselt ohtlikuks. Asi ei ole ainult vales hinnangus. Asi on samastumises hinnanguga. Kahneman kirjeldab vea psühholoogiat. Patanjali kirjeldab vea olemuslikku juurt, st miks inimene peab meele toodangut iseendaks. Tahan lugu, mitte statistikat Kahnemani neljas põhipunkt on, et inimene eelistab lugu statistikale. Üksikjuhtum tundub usutavam kui kuiv tõenäosus. Üks elav näide mõjub rohkem kui hulgal põhinev statistiline väärtus. Meel nõuab terviklikku narratiivi. Ta ei talu hästi tühikuid ja seepärast täidab need ise. Kahnemani raamatus on see üks läbivaid mõtteid. Inimene elab seletustes, mitte ainult faktides. Patanjali jaoks on see meele loomupärane rahutus. Vṛtti (mõtteline liikumine) ei püsi tühjuses. See tahab anda nime, vormi, hinnangu ja tähenduse. Kui sellele lisandub avidyā (algteadmatus ehk sügav eksitus tegelikkuse suhtes), siis võtab inimene selle loodud loo päris reaalsusena. Avidyā ei tähenda lihtsalt harimatust. See tähendab valesti nägemist. Püsitu näib püsivana. Mööduv näib kindlana. Mitte-ise näib isena. Siin läheb Patanjali sügavamale kui Kahneman. Kahneman ütleb, et inimene jutustab maailma valesti. Patanjali ütleb, et inimene eksib juba selles, kellele see jutustus kuulub. Kaotus on hullem kui võit Kahnemani viies suur teema on prospektiteooria (teooria, mis kirjeldab, kuidas inimene tajub võitu ja kaotust ebaühtlaselt). Selle keskne väide on, et inimene kardab kaotust rohkem, kui ta rõõmustab sama suure võidu üle. Kaotus valutab rohkem kui samaväärne võit rõõmustab. See mõjutab otsuseid tohutult. Inimene hoiab kinni sellest, mis tal on. Ta väldib riski, kui mängus on võimalik kasu. Ta võib aga muutuda riskialtimaks, kui püüab vältida kaotust. Patanjali paralleelid on siin väga selged. Rāga (kiindumus meeldiva külge) ja dveṣa (tõrjumine või vastumeelsus ebameeldiva suhtes) on kaks põhilist meele jõudu. Inimene liigub selle poole, mida ta tahab ja tõukub sellest, mida ta kardab või vihkab. Need jõud ei lase tal näha selgelt. Nende all töötab veel abhiniveśa (sügav elu külge klammerdumine ja hirm kaotuse, muutuse või kadumise ees). Kui Kahneman kirjeldab käitumuslikku mustrit, siis Patanjali nimetab selle eksistentsiaalse juure. Kaotusekartus ei ole ainult majanduslik või psühholoogiline nähtus. See on seotud sügava klammerdumisega. |
Vormistamise mõju
Kahnemani kuues põhipunkt puudutab raamistamist (seda, kuidas valik sõltub sõnastusest ja esituse viisist). Sama olukord võib tunduda täiesti erinev sõltuvalt sellest, kas seda kirjeldatakse võidu või kaotuse, ellujäämise või suremuse, kasu või kahjuna. Inimene ei reageeri ainult sisule. Ta reageerib vormile, milles sisu talle antakse. Patanjali sõnastaks selle teisiti, kuid paralleel on olemas. Meel ei näe asja „nagu see on“, vaid läbi oma praeguse seisundi. Kui meel on ärev, klammerduv või segane, siis on kogu kogemus juba „raamistatud“. Joogafilosoofias ei ole küsimus ainult sõnastuses. Küsimus on kogu teadvusvälja seisundis. Citta-vṛtti (meele liikumised) annavad kogemusele värvingu enne, kui inimene seda teadvustab. Seetõttu on Patanjali jaoks vabanemise eeltingimus meele rahunemine, mitte ainult mõtlemisvigade parandamine. Ekspertide piiratus Kahnemani seitsmes suur teema on ekspertide piiratus. Ta näitab, et eksperdi intuitsioon (treenitud vahetu tunnetus) ei ole alati usaldusväärne. See töötab hästi siis, kui keskkond on piisavalt korrapärane ja inimene saab pika aja jooksul kvaliteetset tagasisidet. Kuid ebakindlates, keerukates ja muutlikes valdkondades võib ekspert eksida sama kindlalt kui võhik. Sageli isegi kindlamalt. Patanjali jaoks oleks siin võtmesõna vairāgya (kiindumatus ehk mitteklammerdumine oma teadmiste, soovide ja tulemuste külge). Tarkus ei teki pelgalt sellest, et inimene on kogenud. Kui kogemusega kaasneb uhkus, klammerdumine või identiteet, võib teadmine muutuda uueks pimestuseks. Kahneman hoiatab liigse kindlustunde eest. Patanjali lisab, et isegi tõene teadmine võib muutuda takistuseks, kui ego selle omastab. Mäletav mina Kahnemani kaheksas põhipunkt on kogev ja mäletav mina. Tema järgi ei hinda inimene oma elu ainult selle järgi, mida ta hetkes koges. Ta hindab seda selle järgi, kuidas mälu selle loo kokku paneb. Mäletav mina (see osa meist, mis loob tagantjärele loo) võib moonutada kogemust sama jõuliselt kui sündmus ise. Patanjali parallel on siin smṛti (mälu ehk meeles püsimine). Mälu ei ole neutraalne arhiiv. See hoiab alles muljeid, taastoodab reaktsioone ja toidab samastumist. Kui inimese meel on täidetud vanade jälgedega, siis ta ei kohtu olevikuga värskelt. Ta kohtub sellega läbi mälu. Kahneman näitab, et mälu võib otsuseid eksitada. Patanjali lisab, et mälu võib hoida inimese kinni kogu samsaaralises ringis, st harjumuslikus kannatuse ja korduse mustris. Kõigi nende paralleelide juures tuleb siiski näha ka suurt erinevust. Kahnemani eesmärk on parandada otsustamist. Ta tahab näidata, kus mõtlemine eksib ja aidata inimesel teha arukamaid valikuid. Patanjali eesmärk ei ole lihtsalt parem otsus. Tema eesmärk on kaivalya (vabanenud eraldiolek ehk seisund, kus puhas teadvus ei samastu enam meele liikumistega). Seega on Patanjali projekt palju radikaalsem. Teda ei huvita ainult see, kuidas mõelda paremini. Teda huvitab, kuidas lõpetada samastumine mõtlemise endaga. Selles mõttes võib öelda nii. Kahneman õpetab, et meel eksib süstemaatiliselt. Patanjali õpetab, et meel ise ei ole meie lõplik identiteet. Kahneman annab kaardi mõtlemise vigadest. Patanjali annab tee, kuidas nende vigade juurt läbi näha. Üks õpetab intellektuaalset ettevaatust. Teine õpetab põhjuslikku eristust, st oskust eristada meelt ja nägijat. Kui neid kahte koos lugeda, avaneb huvitav tervik. Kahneman aitab märgata, et esimene mõte ei ole alati usaldusväärne. Patanjali aitab märgata, et isegi teine, targem ja rahulikum mõte ei pruugi veel olla lõplik tõde. Mõtlemise parandamine on vajalik. Kuid joogafilosoofia järgi ei piisa sellest. Vaja on ka sisemist distsipliini, vaatlust ja lahtilaskmist. Alles siis saab meel muutuda tööriistaks, mitte isandaks. Kokkuvõtteks Kahnemani raamatu põhipunktid näitavad, et inimene mõtleb kallutatult, jutustab endale veenvaid lugusid, kardab kaotust ja usaldab oma intuitiivseid hinnanguid liiga palju. Patanjali joogafilosoofia näitab samu nähtusi teise keele kaudu. Heuristikate asemel räägib ta saṁskāra’dest. Kallutatuse asemel räägib ta kleśa’dest (meelt häirivad ja kannatust tekitavad jõud). Liigse enesekindluse asemel asmitā’st. Kaotusekartuse asemel rāga’st, dveṣa’st ja abhiniveśa’st. Ja kõige lõpuks ütleb ta, et vabanemine ei sünni mitte ainult sellest, et inimene õpib paremini mõtlema, vaid sellest, et ta õpib nägema mõtlemist kui nähtust, mitte kui oma tõelist olemust. Daniel Kahneman oli Iisraeli päritolu psühholoog ja mõtleja, kes mõjutas tugevalt käitumisökonoomikat (uurimisala, mis vaatab, kuidas inimesed tegelikult otsuseid teevad, mitte kuidas nad ideaaljuhul peaksid tegema). Ta sai tuntuks sellega, et näitas süstemaatiliselt, kui sageli inimese otsused ei ole päris ratsionaalsed. Ta uuris, kuidas meid mõjutavad: kiired esmamuljed, mõttevead, hirm kaotuse ees, juhuslikud võrdluspunktid, liigne enesekindlus Koos Amos Tverskyga töötas ta välja prospektiteooria (teooria, mis selgitab, miks inimesed kardavad kaotust rohkem, kui nad hindavad samas suuruses võitu). Kuigi ta ise oli psühholoog anti talle selle töö eest 2002. aastal Nobeli majanduspreemia. Laiemale publikule on ta kõige tuntum raamatu „Thinking, Fast and Slow” järgi. Selles kirjeldab ta kahte mõtlemise viisi:
|
Samskāra - rada või muster?
|
Sõna samskāra tuleb sanskriti keelest ja tähendab sõna-sõnalt „vormimist“ või „sisse lõigatud jälge“. See on nagu vao kündmine pehmesse pinnasesse: esimene kord on vaevumärgatav, aga kui sama rada korduvalt käia, tekib sügav soon. Inimese sisemaailmas tähendab see, et iga kord, kui reageerime mingil viisil, hakkab sama reaktsioon tulevikus kergemini korduma. Kujutle last, kes õpib esimest korda rattaga sõitma. Esimesed tiirud on kohmakad, aga iga kord lisandub uus jälg – keha mäletab, kuidas tasakaal tekib. Mõne aja pärast saab sellest iseeneslik oskus. Täpselt nii kujunevad ka meie sisemised mustrid. Kui harjume reageerima viha või hirmuga, muutuvad need reaktsioonid iseeneslikuks. Kui aga harjutame rahu, tähelepanelikkust ja headust, võivad ka need jääda meie sisse nagu nähtamatud rajad, millele jalad iseeneslikult astuvad. Samskāra on seega omamoodi nähtamatu pärand, mida loome endale iga päev. Ta ei ole pelgalt mineviku mälestus, vaid ka tuleviku suunaja. Me ei märka seda, sest enamik jälgi ei tule meelde selgete piltidena. Nad toimivad taustal, justkui vaiksed voolud, mis suunavad meie laeva enne, kui rooli keerame. Oluline on mõista: samskāra ei ole midagi müstilist ega esoteerilist, vaid väga inimlik ja kogemuslik nähtus. See on selgitus sellele, miks kordame samu vigu, miks mõni reaktsioon vallandub automaatselt ja miks on nii raske harjumusi muuta.Süvenegem nüüd sellesse, kuidas need jäljed täpselt tekivad. Samskāra ei teki korraga ja täielikult valmis kujul. Ta on nagu rada, mis samm-sammult sisse tallatakse. 1. Kogemus kui esimene jälg Iga kogemus jätab väikese jälje. Kui keegi ütleb sulle midagi head, jääb meelde soe tunne. Kui koged ebaõiglust, jääb torkena hinge valu. Need ei kao koos hetkega, vaid jäävad kuhugi meelde, kas või nõrga värvinguna. 2. Kordus süvendab jälge Kui sama kogemus kordub, muutub jälg tugevamaks. Laps, keda vanem pidevalt julgustab, hakkab uskuma oma võimetesse. Laps, keda pidevalt laidetakse, hakkab kartma eksimist. Mõlemas suunas hakkab samskāra justkui juurt alla ajama. 3. Harjumuse sünd Kui jälg on sügav, tekib harjumus. Me ei pea enam pingutama, et nii käituda – see juhtub iseenesest. Mõni inimene sirutab hommikul automaatselt käe telefoni järele. Teine alustab päeva vaikusehetkega. Mõlemad on samskāra’d, mis on saanud harjumuseks. 4. Kalduvus ja mustrid Kui harjumused korduvad aastate jooksul, muutuvad nad kalduvusteks. See tähendab, et teatud olukorras tekib eelistus või automaatne reaktsioon enne, kui jõuame teadlikult valida. Näiteks kui kellelgi on tugev samskāra kahtlustada, märkab ta esimesena võimalikke ohte, mitte võimalusi. Kui samskāra on seotud usaldusega, märkab ta esimesena head. Igapäeva näited
Oleme jõudnud sinna, kus tuleb küsida: mis saab siis, kui samskāra’d on juba meis olemas? Kuidas nad mõjutavad meie igapäevaelu ja kas neid saab muuta? Samskāra mõju igapäevases käitumises Samskāra ei ole pelgalt mälestus, vaid jõud, mis paneb meid kordama sama rada. Kui inimene on kord kogenud edu avalikus esinemises, jääb sellest julgustav jälg. Kui aga esimene kogemus oli hirmutav või piinlik, võib sellest kujuneda barjäär, mis saadab teda aastaid. Nii ei määra sündmused ise meie tulevikku, vaid jäljed, mille nad jätavad.
Samskāra ja kannatus Patañjali räägib, et samskāra’d võivad kanda endas ka kleśa’sid – kannatuse juuri (kiindumus, vastumeelsus, teadmatus). Kui samskāra’d jäävad märkamatuks, hakkavad nad meid juhtima nagu nähtamatud niidid. Me arvame, et valime vabalt, aga tegelikult kordame vana rada. Samskāra muutmise võimalusKuigi samskāra’d tunduvad jäigad, on nad siiski muudetavad. Põhimõte on lihtne: iga uus kogemus võib jätta uue jälje. Kui me kordame teadlikult teistsugust reaktsiooni, hakkab tekkima uus rada. Alguses on see habras ja ebamugav, aga aja jooksul võib uus tee vanast tugevamaks muutuda.
Samskāra kui õpetaja Oluline on mõista, et samskāra pole iseenesest hea ega halb. Nad on lihtsalt jäljed. Mõni neist toob kergust ja toetab meid, mõni aga piirab ja kordab kannatust. Kui neid tähele panna, saab neist õpetajad. Nad näitavad, kuhu me oleme ise oma sammud seadnud – ja annavad võimaluse valida, kas tahame samas suunas edasi minna või rajada uue tee. Samskāra mõjutab meie elu sügavalt ja sageli märkamatult. Ta kordab minevikku, kujundab meie reaktsioone ja suunab harjumusi. Kuid just seetõttu, et samskāra on loodud korduse kaudu, on neid võimalik ka ümber kujundada. Iga teadlik samm, iga uus kogemus võib jätta teistsuguse jälje ja luua uue tee. Samskāra – nähtamatud rajad meis endis Kui oleme mõistnud, kuidas samskāra’d tekivad ja meie elu kujundavad, jääb viimane ja kõige praktilisem küsimus: kuidas neid muuta? India filosoofia ei pea inimest oma jälgede vangiks – vastupidi, jooga ja teadlik eluviis on loodud just selleks, et luua uusi radu. 1. Teadlikkuse harjutamine (smṛti) Samskāra’d tegutsevad tavaliselt varjatult. Nende muutmiseks tuleb need esmalt teadvustada. Päeva jooksul märka hetki, kus reageerid automaatselt. Kas see on vana muster? Näiteks: kui kriitika paneb sind alati kaitsesse, küsi endalt, kas see on tänase olukorra reaktsioon või vana jälg, mis kordub. 2. Harjumuste ümberkujundamine (abhyāsa) Uut rada saab luua ainult korduse kaudu. See ei sünni ühest suurest otsusest, vaid väikestest sammudest. Kui sul on kalduvus ärrituda, harjuta enne reageerimist kolm rahulikku hingetõmmet. Kui tunned end pidevalt ebakindlalt, loo väikseid õnnestumisi – iga kord, kui need korduvad, süveneb uus samskāra enesekindlusest. 3. Lahtilaskmine (vairāgya) Mõnikord ei ole vaja luua uut jälge, vaid lasta vanal vaikselt hääbuda. See tähendab loobuda kinnijäämisest. Kui mingi mälestus või harjumus kerkib, ära toida seda tähelepanuga. Nagu vana metsarada: kui sinna enam ei astu, kasvab ta kinni. NB! Positiivsete samskāra’de loomine. Kõik jäljed ei ole piiravad – osa neist on vabastavad ja toetavad. Tänulikkuse harjumus jätab meelde rõõmu samskāra. Kaastunde harjutamine jätab meelde lahkuse samskāra. Iga kord, kui valid rahu viha asemel, jätad uue jälje, mis võib tulevikus aidata raskes olukorras tasakaalu hoida. 5. Joogaharjutused Patañjali rõhutab, et jooga on samskāra’de puhastamise tee. Āsana ja prāṇāyāma – keha ja hingamise harjutused loovad füüsilise ja psüühilise stabiilsuse samskāra. Dhyāna (meditatsioon) – harjumus keskenduda viib meele korduvatesse rahuseisunditesse, millest saab uus rada. Samyama – sügavam kontsentratsioon puhastab isegi kõige peenemaid jälgi. 6. Igapäevased harjutused Päeva lõpus küsi: milline samskāra täna minus süvenes? Millist ma ei soovi edasi kanda? Väiksed märkmiku sissekanded aitavad neid jälgi teadvustada ja suunda muuta. Iga väike samm on oluline, sest samskāra ei küsi, kas jälg on väike või suur – ta lihtsalt salvestab korduse. Samskāra’d ei ole saatusepitserid, vaid plastilised jäljed, mida saame teadlikult kujundada. Harjumuste ja reaktsioonide jäljed võivad küll siduda, aga samamoodi võivad nad ka vabastada, kui loome teadlikult uusi radu. Jooga õpetab: iga hingetõmme, iga teadlik valik võib jätta jälje, mis avab tee suurema vabaduse ja selguse poole. |
Hukkamõist, arvustamine, kritiseerimine? – Joogasuutra vaates
Patañjali Joogasuutra räägib palju meele puhastamisest ja tasakaalust. Kui mõte on rahutu, muutub ka elu rahutuks. Kui mõte on puhas, sünnib selgus ja sisemine rahu. Teiste arvustamine, hukkamõistmine ja kritiseerimine tähendab, et me kinnitame oma meele teise külge — me loome sideme, mis tekitab segadust ja kannatust. Sutra viide Joogasuutra I.33 ütleb: „Meele selgus sünnib siis, kui kasvatatakse nelja hoiakut: rõõmu nende vastu, kes on õnnelikud, kaastunnet nende vastu, kes kannatavad, heakskiitu nende vastu, kes teevad head, ükskõiksust nende vastu, kes teevad halba.“ See tähendab, et me ei pea teiste üle kohut mõistma, vaid hoidma meelt neljas suunas: rõõmus, kaastundlik, toetav ja rahulik. Psühhohügieen tänapäevas Kui laseme end kaasa kiskuda pidevast arvustamisest ja hukkamõistust, muutub meel ärevaks ja mürgiseks. See on sama, nagu sööksime iga päev kõlbmatut toitu – keha haigestub. Kui me harjutame rõõmu, kaastunnet ja rahulikku ükskõiksust, siis meel puhastub. See on igapäevane „meelehügieen“. |
Rõõm teiste õnnestumise üle vabastab meid kadedusest.
Kaastunne teiste raskustes lahustab viha ja ükskõiksuse. Heakskiit headuse ees kasvatab meis endis samu seemneid. Rahulik ükskõiksus halva ees tähendab, et me ei lisa oma viha ega hukkamõistu halvale juurde. See ei tähenda passiivsust, vaid sisemist puhtust. Praktilised sammud Kui märkad, et tahad kedagi kritiseerida, hinga sügavalt ja küsi: „Kas ma võiksin valida rõõmu, kaastunde või rahuliku meele?“ Kui tunned, et mõni inimene ärritab sind, meenuta: „Tema tegu ei mõjuta minu meelt.“ Kui näed headust, ütle see välja — toeta headuse kasvu. Kui kohtud ebaõiglusega, astu vastu tegude tasandil, aga ära lase hukkamõistul mürgitada oma meelt. Mida see annab? Meel jääb rahulikuks ka keerulistes olukordades. Suhted muutuvad pehmemaks, sest hinnangu asemel tekib mõistmine. Sisemine puhtus annab jõudu keskenduda, mediteerida ja elada kooskõlas iseendaga. Lühike meelespea joogateel „Ära toida meelt hukkamõistuga. Kasvata rõõmu, kaastunnet, heakskiitu ja rahulikku ükskõiksust. Nii saab meel selgeks ja hing rahulikuks.“ |
Kes ma olen, kui ma ei ole ainult mina?
|
Trika šaivismi väike juveel "Pratyabhijñāhṛdayam" ehk "Enese äratundmise südametuum" on sanskritikeelne tekst 11. sajandi Kašmiirist, mille autoriks peetakse Kśemarāja’t. Tegu on meditatiivse filosoofilise kaardiga, mis koosneb 15 sūtrast – lühikesest väitest, mis koonduvad sisemise vabaduse ja täieliku teadveloleku kogemiseni.
Selles artiklis vaatleme neid sūtraid kaasaegses keeles, sidudes neid teaduspõhise psühholoogia ja kogemusliku praktikaga. 1. Kõik on üks: loov teadlikkus Kõik, mida me kogeme, on tegelikult üks ja sama elav teadvus. Pole vaja otsida midagi välist, sest loov allikas on meis endis. Sellist kogemust toetavad ka neurofenomenoloogilised vaatlused (Varela, Thompson & Rosch, 1991), mis näitavad, et mina-taju on dünaamiline protsess, mitte püsiobjekt. 2–3. Mina tean, et ma tean Teadvus ei ole ainult olemasolu (prakāśa), vaid selle aktiivne tunnetamine (vimarśa). See reflektiivne teadlikkus võimaldab valikut ja vastutust. Teadvuses on midagi, mis tajub iseennast kogemas. Teadliku valiku eeldus on eneseteadlikkus (metakognitsioon; Flavell, 1979). 4–5. Kogemus kui teadvuse mäng Kõik, mis meie elus ilmneb, on teadvuse loov eneseväljendus. See ei ole pelgalt subjektiivne projektsioon, vaid osalus terviklikus voos. Psühholoogias kõneleb sellest nt kogemusvälja teooria (Perls, Hefferline & Goodman, 1951), kus „maailm” ei ole meie vastas, vaid meis. 6. Teadvus tegutseb ise Pole vaja tunda end survestatuna tegutsema "mina" identiteedist lähtuvalt. Tegu ei lähtu egost, vaid teadvusest endast. See toob psühholoogilise leevenduse: iseendaga samastumist saab vähendada (decentering), nagu näeme aktsepteerimise ja teadveloleku teraapiates (Hayes et al., 1999). 7. Ärkvelolek on võimalik igas seisundis Teadvus ei kao unes ega isegi sügavas unes. Midagi meis "jääb" teadlikuks. See järgib ka teadliku une ja interotseptsiooni uuringuid, mis näitavad, et aju tajub sügavat und aktiivselt erinevalt, kuid mitte olematusena (Siclari et al., 2017). 8–10. Mina, maailm ja tajutav ei ole eraldiseisvad Erinevused nagu "mina" ja "teised" tekivad teadlikkusest endast. Iga kogemus ongi teadvus, mitte miski väline. Tajutav objekt ei eksisteeri eraldiseisvana (vt ka fenomenoloogia; Merleau-Ponty, 1945). |
11. Kõik tajutav on teadvus ise
Isegi meie kehatunne, mõtted ja emotsioonid ei ole "meie vastas", vaid meis toimuv teadvus. See kõlab ka enesemääratluse teooriates (Damasio, 1999), kus minateadvus tõuseb kehastatud kogemusest. 12–14. Kokkutõmbumine on loomulik unustus Kui me ei taju oma tegelikku olemust, väheneb meie tajuruum ja tekib looritatus – tunne, et me oleme "väikesed", "katkised" või "lahutatud". Selle tagajärjel tõuseb esile kitsas identiteet ja harjumuspärane kaitsemehhanism. Psühhodünaamiliselt on see sarnane mina-kaitsete üleaktiveerumisele. 15. Individuaalne meel on kokkutõmbunud teadvus Citta – meie harjumuspärane meel – ei ole eksitus, vaid vaba teadvuse üks võimalik seisund. Ta pole probleem, vaid läte. Ka vaimne areng (nt Wilber, 2000) näeb mina kujunemist kui ajutist, kuid vajalikku arenguetappi. Lõpetuseks: see tee ei küsigi, et sa usuksid midagi. Ta kutsub sind kogema, tajuma, ärkvel olles vaatama. Pratyabhijñā ei taha sind kellekski muuta. Ta pakub, et sa tunneks ära, kes sa juba oled. "Ma ei ole maailmast väljaspool, ega ka maailmas sees, vaid olen see, kes mängib maailma ja unustab hetkeks, et see on mäng." Viidatud allikad:
|
|
|
|
Svādhyāya - mina vaatlen mind, saate aru?!
|
|
Jooga ei ole sugugi mitte eelkõige keha erinevatesse asenditesse sättimine. See on kõigest vahend millegi sügavama jaoks. Öeldakse, et asanapraktika vähendab rajast (aktiivsuse energiat) kehas ja pranayama vähendab tamast (raskust, pimedust) meeles. Kui keha on rahulik ja meel selge, siis kuhu edasi. Üks võimalusi on vaadelda, uurida meie olemuse peenemaid kihte. Jälgida kuidas meie meel, meie psüühika toimib. Järgnev on suhteliselt vaba tõlge Krishnamacharya pikaajalise õpilase Srivatsa Ramasvami seletusest :
Kui ma vaatan sind siis sina oled objekt (vaadeldav) ja mina subjekt (vaatleja). Kuidas see see nägemine toimib? Valgus langeb sulle ja osa peegeldub minu silma, silmapõhja valgustundlikele rakkudele. Need muudavad valguse impulssideks mis liiguvad närvide kaudu ajju. Teadlased ütlevad, et aju tõlgendab signaale ja seetõttu ma näen. /Loe edasi/ |
Joogateraapiast. Ööülikooli loenghttp://www.ylikool.ee/et/13/andres_adamson
|
|
|
SõlmedestElu jooksul salvestame endasse erinevaid kogemusi. Meiega juhtub üht ja teist. Kujutle neid salvestusi nagu sõlmi, mis meie olemusse jäävad. Kui taskuräti nurka teeme sõlme tahtlikult, et midagi meelde jätta, siis meie olemusse tekivad need sõlmed tahtmatult. Seda suuresti tänu sellele, et elame oma elu teadvustamatult, juhituna autopiloodist. Neid sõlmi tekitavad kõik kogemused, millele me mingil viisil piisava tugevusega reageerime. Ja kui midagi on sõlmes siis häirib see ka süsteemi töövõimet. „Asjad“ ei „mahu“ enam läbi nii kiiresti kui vaja või sellises koguses nagu vaja.
Loe edasi |
