Samskāra - rada või muster?
|
Sõna samskāra tuleb sanskriti keelest ja tähendab sõna-sõnalt „vormimist“ või „sisse lõigatud jälge“. See on nagu vao kündmine pehmesse pinnasesse: esimene kord on vaevumärgatav, aga kui sama rada korduvalt käia, tekib sügav soon. Inimese sisemaailmas tähendab see, et iga kord, kui reageerime mingil viisil, hakkab sama reaktsioon tulevikus kergemini korduma. Kujutle last, kes õpib esimest korda rattaga sõitma. Esimesed tiirud on kohmakad, aga iga kord lisandub uus jälg – keha mäletab, kuidas tasakaal tekib. Mõne aja pärast saab sellest iseeneslik oskus. Täpselt nii kujunevad ka meie sisemised mustrid. Kui harjume reageerima viha või hirmuga, muutuvad need reaktsioonid iseeneslikuks. Kui aga harjutame rahu, tähelepanelikkust ja headust, võivad ka need jääda meie sisse nagu nähtamatud rajad, millele jalad iseeneslikult astuvad. Samskāra on seega omamoodi nähtamatu pärand, mida loome endale iga päev. Ta ei ole pelgalt mineviku mälestus, vaid ka tuleviku suunaja. Me ei märka seda, sest enamik jälgi ei tule meelde selgete piltidena. Nad toimivad taustal, justkui vaiksed voolud, mis suunavad meie laeva enne, kui rooli keerame. Oluline on mõista: samskāra ei ole midagi müstilist ega esoteerilist, vaid väga inimlik ja kogemuslik nähtus. See on selgitus sellele, miks kordame samu vigu, miks mõni reaktsioon vallandub automaatselt ja miks on nii raske harjumusi muuta.Süvenegem nüüd sellesse, kuidas need jäljed täpselt tekivad. Samskāra ei teki korraga ja täielikult valmis kujul. Ta on nagu rada, mis samm-sammult sisse tallatakse. 1. Kogemus kui esimene jälg Iga kogemus jätab väikese jälje. Kui keegi ütleb sulle midagi head, jääb meelde soe tunne. Kui koged ebaõiglust, jääb torkena hinge valu. Need ei kao koos hetkega, vaid jäävad kuhugi meelde, kas või nõrga värvinguna. 2. Kordus süvendab jälge Kui sama kogemus kordub, muutub jälg tugevamaks. Laps, keda vanem pidevalt julgustab, hakkab uskuma oma võimetesse. Laps, keda pidevalt laidetakse, hakkab kartma eksimist. Mõlemas suunas hakkab samskāra justkui juurt alla ajama. 3. Harjumuse sünd Kui jälg on sügav, tekib harjumus. Me ei pea enam pingutama, et nii käituda – see juhtub iseenesest. Mõni inimene sirutab hommikul automaatselt käe telefoni järele. Teine alustab päeva vaikusehetkega. Mõlemad on samskāra’d, mis on saanud harjumuseks. 4. Kalduvus ja mustrid Kui harjumused korduvad aastate jooksul, muutuvad nad kalduvusteks. See tähendab, et teatud olukorras tekib eelistus või automaatne reaktsioon enne, kui jõuame teadlikult valida. Näiteks kui kellelgi on tugev samskāra kahtlustada, märkab ta esimesena võimalikke ohte, mitte võimalusi. Kui samskāra on seotud usaldusega, märkab ta esimesena head. Igapäeva näited
Oleme jõudnud sinna, kus tuleb küsida: mis saab siis, kui samskāra’d on juba meis olemas? Kuidas nad mõjutavad meie igapäevaelu ja kas neid saab muuta? Samskāra mõju igapäevases käitumises Samskāra ei ole pelgalt mälestus, vaid jõud, mis paneb meid kordama sama rada. Kui inimene on kord kogenud edu avalikus esinemises, jääb sellest julgustav jälg. Kui aga esimene kogemus oli hirmutav või piinlik, võib sellest kujuneda barjäär, mis saadab teda aastaid. Nii ei määra sündmused ise meie tulevikku, vaid jäljed, mille nad jätavad.
Samskāra ja kannatus Patañjali räägib, et samskāra’d võivad kanda endas ka kleśa’sid – kannatuse juuri (kiindumus, vastumeelsus, teadmatus). Kui samskāra’d jäävad märkamatuks, hakkavad nad meid juhtima nagu nähtamatud niidid. Me arvame, et valime vabalt, aga tegelikult kordame vana rada. Samskāra muutmise võimalusKuigi samskāra’d tunduvad jäigad, on nad siiski muudetavad. Põhimõte on lihtne: iga uus kogemus võib jätta uue jälje. Kui me kordame teadlikult teistsugust reaktsiooni, hakkab tekkima uus rada. Alguses on see habras ja ebamugav, aga aja jooksul võib uus tee vanast tugevamaks muutuda.
Samskāra kui õpetaja Oluline on mõista, et samskāra pole iseenesest hea ega halb. Nad on lihtsalt jäljed. Mõni neist toob kergust ja toetab meid, mõni aga piirab ja kordab kannatust. Kui neid tähele panna, saab neist õpetajad. Nad näitavad, kuhu me oleme ise oma sammud seadnud – ja annavad võimaluse valida, kas tahame samas suunas edasi minna või rajada uue tee. Samskāra mõjutab meie elu sügavalt ja sageli märkamatult. Ta kordab minevikku, kujundab meie reaktsioone ja suunab harjumusi. Kuid just seetõttu, et samskāra on loodud korduse kaudu, on neid võimalik ka ümber kujundada. Iga teadlik samm, iga uus kogemus võib jätta teistsuguse jälje ja luua uue tee. Samskāra – nähtamatud rajad meis endis Kui oleme mõistnud, kuidas samskāra’d tekivad ja meie elu kujundavad, jääb viimane ja kõige praktilisem küsimus: kuidas neid muuta? India filosoofia ei pea inimest oma jälgede vangiks – vastupidi, jooga ja teadlik eluviis on loodud just selleks, et luua uusi radu. 1. Teadlikkuse harjutamine (smṛti) Samskāra’d tegutsevad tavaliselt varjatult. Nende muutmiseks tuleb need esmalt teadvustada. Päeva jooksul märka hetki, kus reageerid automaatselt. Kas see on vana muster? Näiteks: kui kriitika paneb sind alati kaitsesse, küsi endalt, kas see on tänase olukorra reaktsioon või vana jälg, mis kordub. 2. Harjumuste ümberkujundamine (abhyāsa) Uut rada saab luua ainult korduse kaudu. See ei sünni ühest suurest otsusest, vaid väikestest sammudest. Kui sul on kalduvus ärrituda, harjuta enne reageerimist kolm rahulikku hingetõmmet. Kui tunned end pidevalt ebakindlalt, loo väikseid õnnestumisi – iga kord, kui need korduvad, süveneb uus samskāra enesekindlusest. 3. Lahtilaskmine (vairāgya) Mõnikord ei ole vaja luua uut jälge, vaid lasta vanal vaikselt hääbuda. See tähendab loobuda kinnijäämisest. Kui mingi mälestus või harjumus kerkib, ära toida seda tähelepanuga. Nagu vana metsarada: kui sinna enam ei astu, kasvab ta kinni. NB! Positiivsete samskāra’de loomine. Kõik jäljed ei ole piiravad – osa neist on vabastavad ja toetavad. Tänulikkuse harjumus jätab meelde rõõmu samskāra. Kaastunde harjutamine jätab meelde lahkuse samskāra. Iga kord, kui valid rahu viha asemel, jätad uue jälje, mis võib tulevikus aidata raskes olukorras tasakaalu hoida. 5. Joogaharjutused Patañjali rõhutab, et jooga on samskāra’de puhastamise tee. Āsana ja prāṇāyāma – keha ja hingamise harjutused loovad füüsilise ja psüühilise stabiilsuse samskāra. Dhyāna (meditatsioon) – harjumus keskenduda viib meele korduvatesse rahuseisunditesse, millest saab uus rada. Samyama – sügavam kontsentratsioon puhastab isegi kõige peenemaid jälgi. 6. Igapäevased harjutused Päeva lõpus küsi: milline samskāra täna minus süvenes? Millist ma ei soovi edasi kanda? Väiksed märkmiku sissekanded aitavad neid jälgi teadvustada ja suunda muuta. Iga väike samm on oluline, sest samskāra ei küsi, kas jälg on väike või suur – ta lihtsalt salvestab korduse. Samskāra’d ei ole saatusepitserid, vaid plastilised jäljed, mida saame teadlikult kujundada. Harjumuste ja reaktsioonide jäljed võivad küll siduda, aga samamoodi võivad nad ka vabastada, kui loome teadlikult uusi radu. Jooga õpetab: iga hingetõmme, iga teadlik valik võib jätta jälje, mis avab tee suurema vabaduse ja selguse poole. |
Hukkamõist, arvustamine, kritiseerimine? – Joogasuutra vaates
Patañjali Joogasuutra räägib palju meele puhastamisest ja tasakaalust. Kui mõte on rahutu, muutub ka elu rahutuks. Kui mõte on puhas, sünnib selgus ja sisemine rahu. Teiste arvustamine, hukkamõistmine ja kritiseerimine tähendab, et me kinnitame oma meele teise külge — me loome sideme, mis tekitab segadust ja kannatust. Sutra viide Joogasuutra I.33 ütleb: „Meele selgus sünnib siis, kui kasvatatakse nelja hoiakut: rõõmu nende vastu, kes on õnnelikud, kaastunnet nende vastu, kes kannatavad, heakskiitu nende vastu, kes teevad head, ükskõiksust nende vastu, kes teevad halba.“ See tähendab, et me ei pea teiste üle kohut mõistma, vaid hoidma meelt neljas suunas: rõõmus, kaastundlik, toetav ja rahulik. Psühhohügieen tänapäevas Kui laseme end kaasa kiskuda pidevast arvustamisest ja hukkamõistust, muutub meel ärevaks ja mürgiseks. See on sama, nagu sööksime iga päev kõlbmatut toitu – keha haigestub. Kui me harjutame rõõmu, kaastunnet ja rahulikku ükskõiksust, siis meel puhastub. See on igapäevane „meelehügieen“. |
Rõõm teiste õnnestumise üle vabastab meid kadedusest.
Kaastunne teiste raskustes lahustab viha ja ükskõiksuse. Heakskiit headuse ees kasvatab meis endis samu seemneid. Rahulik ükskõiksus halva ees tähendab, et me ei lisa oma viha ega hukkamõistu halvale juurde. See ei tähenda passiivsust, vaid sisemist puhtust. Praktilised sammud Kui märkad, et tahad kedagi kritiseerida, hinga sügavalt ja küsi: „Kas ma võiksin valida rõõmu, kaastunde või rahuliku meele?“ Kui tunned, et mõni inimene ärritab sind, meenuta: „Tema tegu ei mõjuta minu meelt.“ Kui näed headust, ütle see välja — toeta headuse kasvu. Kui kohtud ebaõiglusega, astu vastu tegude tasandil, aga ära lase hukkamõistul mürgitada oma meelt. Mida see annab? Meel jääb rahulikuks ka keerulistes olukordades. Suhted muutuvad pehmemaks, sest hinnangu asemel tekib mõistmine. Sisemine puhtus annab jõudu keskenduda, mediteerida ja elada kooskõlas iseendaga. Lühike meelespea joogateel „Ära toida meelt hukkamõistuga. Kasvata rõõmu, kaastunnet, heakskiitu ja rahulikku ükskõiksust. Nii saab meel selgeks ja hing rahulikuks.“ |
Kes ma olen, kui ma ei ole ainult mina?
|
Trika šaivismi väike juveel "Pratyabhijñāhṛdayam" ehk "Enese äratundmise südametuum" on sanskritikeelne tekst 11. sajandi Kašmiirist, mille autoriks peetakse Kśemarāja’t. Tegu on meditatiivse filosoofilise kaardiga, mis koosneb 15 sūtrast – lühikesest väitest, mis koonduvad sisemise vabaduse ja täieliku teadveloleku kogemiseni.
Selles artiklis vaatleme neid sūtraid kaasaegses keeles, sidudes neid teaduspõhise psühholoogia ja kogemusliku praktikaga. 1. Kõik on üks: loov teadlikkus Kõik, mida me kogeme, on tegelikult üks ja sama elav teadvus. Pole vaja otsida midagi välist, sest loov allikas on meis endis. Sellist kogemust toetavad ka neurofenomenoloogilised vaatlused (Varela, Thompson & Rosch, 1991), mis näitavad, et mina-taju on dünaamiline protsess, mitte püsiobjekt. 2–3. Mina tean, et ma tean Teadvus ei ole ainult olemasolu (prakāśa), vaid selle aktiivne tunnetamine (vimarśa). See reflektiivne teadlikkus võimaldab valikut ja vastutust. Teadvuses on midagi, mis tajub iseennast kogemas. Teadliku valiku eeldus on eneseteadlikkus (metakognitsioon; Flavell, 1979). 4–5. Kogemus kui teadvuse mäng Kõik, mis meie elus ilmneb, on teadvuse loov eneseväljendus. See ei ole pelgalt subjektiivne projektsioon, vaid osalus terviklikus voos. Psühholoogias kõneleb sellest nt kogemusvälja teooria (Perls, Hefferline & Goodman, 1951), kus „maailm” ei ole meie vastas, vaid meis. 6. Teadvus tegutseb ise Pole vaja tunda end survestatuna tegutsema "mina" identiteedist lähtuvalt. Tegu ei lähtu egost, vaid teadvusest endast. See toob psühholoogilise leevenduse: iseendaga samastumist saab vähendada (decentering), nagu näeme aktsepteerimise ja teadveloleku teraapiates (Hayes et al., 1999). 7. Ärkvelolek on võimalik igas seisundis Teadvus ei kao unes ega isegi sügavas unes. Midagi meis "jääb" teadlikuks. See järgib ka teadliku une ja interotseptsiooni uuringuid, mis näitavad, et aju tajub sügavat und aktiivselt erinevalt, kuid mitte olematusena (Siclari et al., 2017). 8–10. Mina, maailm ja tajutav ei ole eraldiseisvad Erinevused nagu "mina" ja "teised" tekivad teadlikkusest endast. Iga kogemus ongi teadvus, mitte miski väline. Tajutav objekt ei eksisteeri eraldiseisvana (vt ka fenomenoloogia; Merleau-Ponty, 1945). |
11. Kõik tajutav on teadvus ise
Isegi meie kehatunne, mõtted ja emotsioonid ei ole "meie vastas", vaid meis toimuv teadvus. See kõlab ka enesemääratluse teooriates (Damasio, 1999), kus minateadvus tõuseb kehastatud kogemusest. 12–14. Kokkutõmbumine on loomulik unustus Kui me ei taju oma tegelikku olemust, väheneb meie tajuruum ja tekib looritatus – tunne, et me oleme "väikesed", "katkised" või "lahutatud". Selle tagajärjel tõuseb esile kitsas identiteet ja harjumuspärane kaitsemehhanism. Psühhodünaamiliselt on see sarnane mina-kaitsete üleaktiveerumisele. 15. Individuaalne meel on kokkutõmbunud teadvus Citta – meie harjumuspärane meel – ei ole eksitus, vaid vaba teadvuse üks võimalik seisund. Ta pole probleem, vaid läte. Ka vaimne areng (nt Wilber, 2000) näeb mina kujunemist kui ajutist, kuid vajalikku arenguetappi. Lõpetuseks: see tee ei küsigi, et sa usuksid midagi. Ta kutsub sind kogema, tajuma, ärkvel olles vaatama. Pratyabhijñā ei taha sind kellekski muuta. Ta pakub, et sa tunneks ära, kes sa juba oled. "Ma ei ole maailmast väljaspool, ega ka maailmas sees, vaid olen see, kes mängib maailma ja unustab hetkeks, et see on mäng." Viidatud allikad:
|
|
|
|
Svādhyāya - mina vaatlen mind, saate aru?!
|
|
Jooga ei ole sugugi mitte eelkõige keha erinevatesse asenditesse sättimine. See on kõigest vahend millegi sügavama jaoks. Öeldakse, et asanapraktika vähendab rajast (aktiivsuse energiat) kehas ja pranayama vähendab tamast (raskust, pimedust) meeles. Kui keha on rahulik ja meel selge, siis kuhu edasi. Üks võimalusi on vaadelda, uurida meie olemuse peenemaid kihte. Jälgida kuidas meie meel, meie psüühika toimib. Järgnev on suhteliselt vaba tõlge Krishnamacharya pikaajalise õpilase Srivatsa Ramasvami seletusest :
Kui ma vaatan sind siis sina oled objekt (vaadeldav) ja mina subjekt (vaatleja). Kuidas see see nägemine toimib? Valgus langeb sulle ja osa peegeldub minu silma, silmapõhja valgustundlikele rakkudele. Need muudavad valguse impulssideks mis liiguvad närvide kaudu ajju. Teadlased ütlevad, et aju tõlgendab signaale ja seetõttu ma näen. /Loe edasi/ |
Joogateraapiast. Ööülikooli loenghttp://www.ylikool.ee/et/13/andres_adamson
|
|
|
SõlmedestElu jooksul salvestame endasse erinevaid kogemusi. Meiega juhtub üht ja teist. Kujutle neid salvestusi nagu sõlmi, mis meie olemusse jäävad. Kui taskuräti nurka teeme sõlme tahtlikult, et midagi meelde jätta, siis meie olemusse tekivad need sõlmed tahtmatult. Seda suuresti tänu sellele, et elame oma elu teadvustamatult, juhituna autopiloodist. Neid sõlmi tekitavad kõik kogemused, millele me mingil viisil piisava tugevusega reageerime. Ja kui midagi on sõlmes siis häirib see ka süsteemi töövõimet. „Asjad“ ei „mahu“ enam läbi nii kiiresti kui vaja või sellises koguses nagu vaja.
Loe edasi |
