Kes ma olen, kui ma ei ole ainult mina?

Trika šaivismi väike juveel "Pratyabhijñāhṛdayam" ehk "Enese äratundmise südametuum" on sanskritikeelne tekst 11. sajandi Kašmiirist, mille autoriks peetakse Kśemarāja’t. Tegu on meditatiivse filosoofilise kaardiga, mis koosneb 15 sūtrast – lühikesest väitest, mis koonduvad sisemise vabaduse ja täieliku teadveloleku kogemiseni.
Selles artiklis vaatleme neid sūtraid kaasaegses keeles, sidudes neid teaduspõhise psühholoogia ja kogemusliku praktikaga.

1. Kõik on üks: loov teadlikkus
Kõik, mida me kogeme, on tegelikult üks ja sama elav teadvus. Pole vaja otsida midagi välist, sest loov allikas on meis endis. Sellist kogemust toetavad ka neurofenomenoloogilised vaatlused (Varela, Thompson & Rosch, 1991), mis näitavad, et mina-taju on dünaamiline protsess, mitte püsiobjekt.
2–3. Mina tean, et ma tean
Teadvus ei ole ainult olemasolu (prakāśa), vaid selle aktiivne tunnetamine (vimarśa). See reflektiivne teadlikkus võimaldab valikut ja vastutust. Teadvuses on midagi, mis tajub iseennast kogemas. Teadliku valiku eeldus on eneseteadlikkus (metakognitsioon; Flavell, 1979).
4–5. Kogemus kui teadvuse mäng
Kõik, mis meie elus ilmneb, on teadvuse loov eneseväljendus. See ei ole pelgalt subjektiivne projektsioon, vaid osalus terviklikus voos. Psühholoogias kõneleb sellest nt kogemusvälja teooria (Perls, Hefferline & Goodman, 1951), kus „maailm” ei ole meie vastas, vaid meis.
6. Teadvus tegutseb ise
Pole vaja tunda end survestatuna tegutsema "mina" identiteedist lähtuvalt. Tegu ei lähtu egoist, vaid teadvusest endast. See toob psühholoogilise leevenduse: iseendaga samastumist saab vähendada (decentering), nagu näeme aktsepteerimise ja teadveloleku teraapiates (Hayes et al., 1999).
​7. Ärkvelolek on võimalik igas seisundis
Teadvus ei kao unes ega isegi sügavas unes. Midagi meis "jääb" teadlikuks. See järgib ka teadliku une ja interotseptsiooni uuringuid, mis näitavad, et aju tajub sügavat und aktiivselt erinevalt, kuid mitte olematusena (Siclari et al., 2017).
​8–10. Mina, maailm ja tajutav ei ole eraldiseisvad
Erinevused nagu "mina" ja "teised" tekivad teadlikkusest endast. Iga kogemus ongi teadvus, mitte miski väline. Tajutav objekt ei eksisteeri eraldiseisvana (vt ka fenomenoloogia; Merleau-Ponty, 1945).
11. Kõik tajutav on teadvus ise
Isegi meie kehatunne, mõtted ja emotsioonid ei ole "meie vastas", vaid meis toimuv teadvus. See kõlab ka enesemääratluse teooriates (Damasio, 1999), kus minateadvus tõuseb kehastatud kogemusest.
12–14. Kokkutõmbumine on loomulik unustus
Kui me ei taju oma tegelikku olemust, väheneb meie tajuruum ja tekib looritatus – tunne, et me oleme "väikesed", "katkised" või "lahutatud". Selle tagajärjel tõuseb esile kitsas identiteet ja harjumuspärane kaitsemehhanism. Psühhodünaamiliselt on see sarnane mina-kaitsete üleaktiveerumisele.
15. Individuaalne meel on kokkutõmbunud teadvus
Citta – meie harjumuspärane meel – ei ole eksitus, vaid vaba teadvuse üks võimalik seisund. Ta pole probleem, vaid läte. Ka vaimne areng (nt Wilber, 2000) näeb mina kujunemist kui ajutist, kuid vajalikku arenguetappi.

Lõpetuseks: see  tee ei küsigi, et sa usuksid midagi. Ta kutsub sind kogema, tajuma, ärkvel olles vaatama. Pratyabhijñā ei taha sind kellekski muuta. Ta pakub, et sa tunneks ära, kes sa juba oled.
"Ma ei ole maailmast väljaspool,
ega ka maailmas sees,
vaid olen see, kes mängib maailma
ja unustab hetkeks, et see on mäng."

Viidatud allikad:
  • Damasio, A. (1999). The Feeling of What Happens: Body and Emotion in the Making of Consciousness.
  • Flavell, J. H. (1979). Metacognition and cognitive monitoring.
  • Hayes, S. C., Strosahl, K. D., & Wilson, K. G. (1999). Acceptance and Commitment Therapy.
  • Merleau-Ponty, M. (1945). Phénoménologie de la perception.
  • Perls, F., Hefferline, R., & Goodman, P. (1951). Gestalt Therapy.
  • Siclari, F., et al. (2017). The neural correlates of dreaming. Nature Neuroscience.
  • Varela, F. J., Thompson, E., & Rosch, E. (1991). The Embodied Mind.
  • Wilber, K. (2000). Integral Psychology.

Svādhyāya - mina vaatlen mind, saate aru?!
Jooga ei ole sugugi mitte eelkõige keha erinevatesse asenditesse sättimine. See on kõigest vahend millegi sügavama jaoks. Öeldakse, et asanapraktika vähendab rajast (aktiivsuse energiat) kehas ja pranayama vähendab tamast (raskust, pimedust) meeles. Kui keha on rahulik ja meel selge, siis kuhu edasi. Üks võimalusi on vaadelda, uurida meie olemuse peenemaid kihte. Jälgida kuidas meie meel, meie psüühika toimib. Järgnev on suhteliselt vaba tõlge Krishnamacharya pikaajalise õpilase Srivatsa Ramasvami seletusest :

Kui ma vaatan sind siis sina oled objekt (vaadeldav) ja mina subjekt (vaatleja). Kuidas see see nägemine toimib? Valgus langeb sulle ja osa peegeldub minu silma, silmapõhja valgustundlikele rakkudele. Need muudavad valguse impulssideks mis liiguvad närvide kaudu ajju. Teadlased ütlevad, et aju tõlgendab signaale ja seetõttu ma näen. /Loe edasi/

Joogateraapiast. Ööülikooli loeng

http://www.ylikool.ee/et/13/andres_adamson​

Sõlmedest

Elu jooksul salvestame endasse erinevaid kogemusi. Meiega juhtub üht ja teist. Kujutle neid salvestusi nagu sõlmi, mis meie olemusse jäävad. Kui taskuräti nurka teeme sõlme tahtlikult, et midagi meelde jätta, siis meie olemusse tekivad need sõlmed tahtmatult. Seda suuresti tänu sellele, et elame oma elu teadvustamatult, juhituna autopiloodist. Neid sõlmi tekitavad kõik kogemused, millele me mingil viisil piisava tugevusega reageerime. Ja kui midagi on sõlmes siis häirib see ka süsteemi töövõimet. „Asjad“ ei „mahu“ enam läbi nii kiiresti kui vaja või sellises koguses nagu vaja. 
Loe edasi

Suremisest tiibeti budismis (loeng Holistilise Psühholoogia Instituudi aastapäevakonverentsil 2013)