Väike joogaterminite sõnastik
Joogakool.ee lehekülgedel avaldatud tekstide autoriõigus kuulub Andres Adamsonile kui ei ole teisiti märgitud. Tekstide kasutamine ilma autori kirjaliku loata ei ole lubatud.
A
āsana - tähendas algselt "istuma", "maha istuma". Juba mõnda aega tähistatakse sellega erinevaid asendeid mida joogas kasutatakse tööks füüsilise kehaga. Jooga hilisemas arengus on ehk mõneti tähelepanuta jäänud, et jooga põhisisu ongi istudes tehtavates tegevustes. Nõnda on aasanapraktikal tähtis koht selleks valmistumisel. Jõudes istuvas asendis tehtavate hingamis ja keskendumisharjutusteni peaks keha olema piisavalt paindlik ja vastupidav, et seal pikemat aega püsida ilma, et mingi kehaline ebamugavus tähelepanu hajutaks. Sõna āsana tähistab ka kolmandat astet Patanjali 8-astmelises joogasüsteemis. Selle koht kaheksa astme seas viitab samuti selle ettevalmistavale rollile. Patanjali kirjeldab āsanat vaid kahe omadusega - see peab olema stabiilne ja mugav.
Patanjali Joogasuutrates II:29 viitab āsana suhtele, mis meil endal on oma kehaga. Viitab füüsilisele distsipliinile milles sisalduvad keha liigutused mis võivad edasi areneda staatilisteks, liikumatuteks asenditeks kus on nähtav sisemine tasakaal. Āsana on väljendus stabiilsusele ning pingevabadele omadustele kehas ja meeles.
Kahetsusväärselt on tänaseks päevaks välja kujunenud arvamus, et āsanapraktika on joogas vaat-et see kõige olulisem. Sisuliselt asetatakse jooga ja āsanapraktika vahele võrdusmärk. Kogu see töö mida tehakse kehaga: dünaamiliselt, staatiliselt, sümmeetriliselt ja mittesümmeetrilised: asendid, pöörded, sirutused, pikendused, laiendused ja ka lisanduv hingamistöö on oluline, vajalik ja tõhus. Sellele vaatamata ei ole āsana ehk Patanjali 8-astmelise joogasüsteemi kolmas aste kogu jooga. Āsana praktika ja sõna "jooga" ei ole täielikult kattuvad mõisted.
Aṣṭāṅgayoga - 8 osaline jooga mida Patanjali kirjeldab Yogasūtra II peatükis
asteya - mitte-varastamine, Joogasuutrates üks Aṣṭāṅgayoga esimese astme - Yama - ettekirjutustest joogile.
Varastamine toob lühiajalist kasu, varastamisest keeldumine aga suurt ja pikaajaliste kasu. Kui te harjutate Asteya't, tulevad kõik juveelid teie poole, ütleb Yogasūtra 2.37:
asteyapratiṣṭhāyāṁ sarvaratnopasthānam
Kõik aarded saavutavad need, kes on kindlad asteyas
Teisisõnu: kui sa ei taha teiselt inimeselt midagi ära võtta, siis võib ka selle teise suhtumine muutuda sedavõrd, et annab vajalikku sulle meelsasti.
Kui võtad kelleltki midagi, mis tegelikult ei ole sinu oma, väljendad oma hirmu. Enamik meist ei pea midagi varastama, et ellu jääda ja me ei pea seda oluliseks, kui meile öeldakse, et me ei tohi varastada. Ometi võib kellelgi vahel tekkida hirm, et ta on millestki ilma jäetud ja seetõttu ta võtab seda mida pole talle antud. Elades hirmuta on meil loomulik ja pingevaba suhe nii vaimse kui ka materiaalse vara suhtes. Rikkudes ühiselu norme - ka asteya on seda - tekitame endale probleeme ja seame ohtu enda joogapraktika.
Patanjali Joogasuutrates II:29 viitab āsana suhtele, mis meil endal on oma kehaga. Viitab füüsilisele distsipliinile milles sisalduvad keha liigutused mis võivad edasi areneda staatilisteks, liikumatuteks asenditeks kus on nähtav sisemine tasakaal. Āsana on väljendus stabiilsusele ning pingevabadele omadustele kehas ja meeles.
Kahetsusväärselt on tänaseks päevaks välja kujunenud arvamus, et āsanapraktika on joogas vaat-et see kõige olulisem. Sisuliselt asetatakse jooga ja āsanapraktika vahele võrdusmärk. Kogu see töö mida tehakse kehaga: dünaamiliselt, staatiliselt, sümmeetriliselt ja mittesümmeetrilised: asendid, pöörded, sirutused, pikendused, laiendused ja ka lisanduv hingamistöö on oluline, vajalik ja tõhus. Sellele vaatamata ei ole āsana ehk Patanjali 8-astmelise joogasüsteemi kolmas aste kogu jooga. Āsana praktika ja sõna "jooga" ei ole täielikult kattuvad mõisted.
Aṣṭāṅgayoga - 8 osaline jooga mida Patanjali kirjeldab Yogasūtra II peatükis
asteya - mitte-varastamine, Joogasuutrates üks Aṣṭāṅgayoga esimese astme - Yama - ettekirjutustest joogile.
Varastamine toob lühiajalist kasu, varastamisest keeldumine aga suurt ja pikaajaliste kasu. Kui te harjutate Asteya't, tulevad kõik juveelid teie poole, ütleb Yogasūtra 2.37:
asteyapratiṣṭhāyāṁ sarvaratnopasthānam
Kõik aarded saavutavad need, kes on kindlad asteyas
Teisisõnu: kui sa ei taha teiselt inimeselt midagi ära võtta, siis võib ka selle teise suhtumine muutuda sedavõrd, et annab vajalikku sulle meelsasti.
Kui võtad kelleltki midagi, mis tegelikult ei ole sinu oma, väljendad oma hirmu. Enamik meist ei pea midagi varastama, et ellu jääda ja me ei pea seda oluliseks, kui meile öeldakse, et me ei tohi varastada. Ometi võib kellelgi vahel tekkida hirm, et ta on millestki ilma jäetud ja seetõttu ta võtab seda mida pole talle antud. Elades hirmuta on meil loomulik ja pingevaba suhe nii vaimse kui ka materiaalse vara suhtes. Rikkudes ühiselu norme - ka asteya on seda - tekitame endale probleeme ja seame ohtu enda joogapraktika.
B
bāhya - sanskr. väline, väljapool. Selle sõnaga kirjeldatakse hingamisharjutusi kus õhk on väljaspool keha ehk väljahingamist.
Jooga suutrates arutletakse, et bāhya vrtti ehk väljahingamine on hingamise juures kõige tähtsam osa. Teiseks on mainitud ära abhyantara vrtti ehk sissehingamine ja kõige lõpuks stambha vrtti ehk hingamise hoidmine või paus pärast hingamist. Nt. bāhya kumbhaka - paus pärast väljahingamist. (vt. joogasuutrad II:50,51)
Kõik need kolm mainitud hingamise osa koos moodustavad prānāyama. Pole vaja liialt huvituda ainult hingamise kinnihoidmisest; millegipärast paljud inimesed arvavad, et nad arenevad "jooga teel" kiiresti kui nad praktiseerivad hingamise kinnihoidmise tehnikaid. Kuid juhtub hoopis vastupidi, rõhudes pärast hingamist pausidele kerkivad päris tihti esile probleemid.
Prānāyama kõige tähtsam tõekspidamine on see: alles ja ainult siis kui oleme ennast tühjendanud (ehk väljahinganud) oleme me võimelised uueks sissehingamiseks, ja alles siis kui oleme hinganud sisse on meil võimalik seda ka hoida. Kui me ei suuda väljahingata ja sissehingata täielikult, terviklikult, kuidas me saame oma hingamist siis hoida? Hingamise hoidmise harjutusi tuleb teha selliselt, et need mitte mingil moel ja mitte kunagi ei häiriks välja- ja sissehingamist. Kui me oleme jõudnud sinnamaani kus me oleme arendanud oma võimekust hingata välja ning sisse ja hoida ka pärast hingamist pisikest pausi, alles sel juhul saab hingamise kinnihoidmine saada oluliseks, kuna sel ajal kui me hoiame hingamist kinni meie hingamine puhkab, ning loodetavasti puhkab sel ajal ka meie meel. Bāhya vrtti ehk väljahingamist kirjeldatakse kui: rahustavana, puhastavana, ka ohvriannina.
Jooga suutrates arutletakse, et bāhya vrtti ehk väljahingamine on hingamise juures kõige tähtsam osa. Teiseks on mainitud ära abhyantara vrtti ehk sissehingamine ja kõige lõpuks stambha vrtti ehk hingamise hoidmine või paus pärast hingamist. Nt. bāhya kumbhaka - paus pärast väljahingamist. (vt. joogasuutrad II:50,51)
Kõik need kolm mainitud hingamise osa koos moodustavad prānāyama. Pole vaja liialt huvituda ainult hingamise kinnihoidmisest; millegipärast paljud inimesed arvavad, et nad arenevad "jooga teel" kiiresti kui nad praktiseerivad hingamise kinnihoidmise tehnikaid. Kuid juhtub hoopis vastupidi, rõhudes pärast hingamist pausidele kerkivad päris tihti esile probleemid.
Prānāyama kõige tähtsam tõekspidamine on see: alles ja ainult siis kui oleme ennast tühjendanud (ehk väljahinganud) oleme me võimelised uueks sissehingamiseks, ja alles siis kui oleme hinganud sisse on meil võimalik seda ka hoida. Kui me ei suuda väljahingata ja sissehingata täielikult, terviklikult, kuidas me saame oma hingamist siis hoida? Hingamise hoidmise harjutusi tuleb teha selliselt, et need mitte mingil moel ja mitte kunagi ei häiriks välja- ja sissehingamist. Kui me oleme jõudnud sinnamaani kus me oleme arendanud oma võimekust hingata välja ning sisse ja hoida ka pärast hingamist pisikest pausi, alles sel juhul saab hingamise kinnihoidmine saada oluliseks, kuna sel ajal kui me hoiame hingamist kinni meie hingamine puhkab, ning loodetavasti puhkab sel ajal ka meie meel. Bāhya vrtti ehk väljahingamist kirjeldatakse kui: rahustavana, puhastavana, ka ohvriannina.
C
cakra - sanskr. ratas, ketas, rõngas. Võib näiteks tähistada pottsepaketra või teatavat rõngakujulist relva. Lääne popkultuuris enamasti tuntud müstilise energiakeskusena inimese kehas. Sellisena üks enim vääritimõistetud ideid. Cakrasüsteeme on mitmeid ja need annavad erineva arvu "rattaid". Ei ole ühte kindlalt paigas ega kindlalt kehas olemasolevat cakrate arvu. Idee cakratest on algselt keskendumise abivahend mis seotud mantrate ja sanskriti tähestiku tähtedega. Cakraid kujutleti, visualiseeriti. Mõte cakrate avamisest ei lähtu traditsioonilisest käsitlusest. Erinevad koolkonnad kasutasid erinevaid süsteeme. Enamlevinud fookuskohad asuvad inimese keha selgemalt tajutavate põhifunktsioonide asukohtades.
Patanyali jooga suutrates on sõna cakre mainitud vaid ühes suutras: III:29 Tarkus kuidas keha on korraldatud tuleb naba keskusest. (Tarkus tuleb läbi saṁyama praktika nābhi cakre´le)
Naba cakra (nābhi) on eriliselt oluline sest see esindab elu algust emakas. Inimene kasvab ümber selle keskuse. Võitluskunstides omistatakse samuti sellele kohale erilist tähelepanu.
Läbi hoolsa ja korratud uurimise (saṁyama) nābhi cakre piirkonnas, on joogid avastanud jämedakoelise ning peenekoelise keha sisemise organiseerituse; organid, funktsioonid-toimimised, keha vedelikud... Teaduslikumast punktist, on see ala kus toimub seedimine ja imendumine ehk omastamine. Jooga vaatenurgast on see ka ala kus asub (seede-) tuli ehk (agni), mis on kohe lähedal teisele alale kus toimub väljutamine ehk elimineerimine (apāna), need mõlemad alad on omavahel tihedasti seotud. See on ka keskus või sõlmpunkt kus asub ja saab alguse lõputu hulk peene energia kanaleid (nādid), laiali laotudes üle terve keha.
VALESTIMÕISTMINE:
Seedefunktsioon eksisteerib alati, aga see kas toimib hästi või mitte.
Patanyali jooga suutrates on sõna cakre mainitud vaid ühes suutras: III:29 Tarkus kuidas keha on korraldatud tuleb naba keskusest. (Tarkus tuleb läbi saṁyama praktika nābhi cakre´le)
Naba cakra (nābhi) on eriliselt oluline sest see esindab elu algust emakas. Inimene kasvab ümber selle keskuse. Võitluskunstides omistatakse samuti sellele kohale erilist tähelepanu.
Läbi hoolsa ja korratud uurimise (saṁyama) nābhi cakre piirkonnas, on joogid avastanud jämedakoelise ning peenekoelise keha sisemise organiseerituse; organid, funktsioonid-toimimised, keha vedelikud... Teaduslikumast punktist, on see ala kus toimub seedimine ja imendumine ehk omastamine. Jooga vaatenurgast on see ka ala kus asub (seede-) tuli ehk (agni), mis on kohe lähedal teisele alale kus toimub väljutamine ehk elimineerimine (apāna), need mõlemad alad on omavahel tihedasti seotud. See on ka keskus või sõlmpunkt kus asub ja saab alguse lõputu hulk peene energia kanaleid (nādid), laiali laotudes üle terve keha.
VALESTIMÕISTMINE:
- Kui cakra avaneb, siis ta hakkab hästi “tööle”. Cakrad ei avane ega sulgu nagu lilleõied, nende piirkonna funktsioon kas toimib või ei toimi. Nt. seedimine.
- cakrad ei asu seljalülide vahel olevates diskides, selles mõttes ei ole nad reaalsed.
Seedefunktsioon eksisteerib alati, aga see kas toimib hästi või mitte.
D
dhyāna - meditatsiooniseisund. Aṣṭāṅgayoga seitsmes aste.
Yogasūtra 3.2 tatra pratyayaikatānatā dhyānam
Meditatsioonis püsib kogu tähelepanu sihipäraselt ja pingutuseta ainult meditatsiooniobjektil.
Teisisõnu: tähelepanu puhkab keskendumisobjektil ja midagi muud tähelepanuvälja ei jõua.
duḥkha - tõlgitakse tavaliselt kui "kannatus". Sõna tuleneb sanskriti juurtest dus ja kha. Esimene on eesliide mis tähendab "halb-" ja kha on algupäraselt tähendanud ava rattarummus, kuhu paigutub telg millel ratas pöörleb. Kui teljeauk on ebasobiv, näiteks liiga väike, siis see tekitab ebamugavusi, kannatust. "Kha" on tõlgitud ka kui "ruum". Halb ruum = vähe ruumi = kannatus. See sobib metafoorina eriti kui mõtleme "südameruumist". Tihti tajume kannatust kui ahistatust, ruumipuudust rinnus, südame piirkonnas.
Duḥkha tähistab üldiselt kannatusseisundeid aga ka konkreetsemalt nagu näiteks kurbus, ängistus, valu, rahulolematus.
Üldistades võib öelda et kannatuse - Duḥkha - põhiline põhjus on muutumine. Täpsemalt inimese võimetus muututega toime tulla.
Muutumine on elu põhiomadus:
1. Loomulikud muutumisprotsesid: vananemine, haigus, surm
2. Sügav rahulolematus elu muutuva olemusega
3. Pinged ja ängistus mida tekitab klammerdumine ebapüsivatesse, muutlikesse asjadesse ja nähtustesse.
vt ka sukha
Yogasūtra 3.2 tatra pratyayaikatānatā dhyānam
Meditatsioonis püsib kogu tähelepanu sihipäraselt ja pingutuseta ainult meditatsiooniobjektil.
Teisisõnu: tähelepanu puhkab keskendumisobjektil ja midagi muud tähelepanuvälja ei jõua.
duḥkha - tõlgitakse tavaliselt kui "kannatus". Sõna tuleneb sanskriti juurtest dus ja kha. Esimene on eesliide mis tähendab "halb-" ja kha on algupäraselt tähendanud ava rattarummus, kuhu paigutub telg millel ratas pöörleb. Kui teljeauk on ebasobiv, näiteks liiga väike, siis see tekitab ebamugavusi, kannatust. "Kha" on tõlgitud ka kui "ruum". Halb ruum = vähe ruumi = kannatus. See sobib metafoorina eriti kui mõtleme "südameruumist". Tihti tajume kannatust kui ahistatust, ruumipuudust rinnus, südame piirkonnas.
Duḥkha tähistab üldiselt kannatusseisundeid aga ka konkreetsemalt nagu näiteks kurbus, ängistus, valu, rahulolematus.
Üldistades võib öelda et kannatuse - Duḥkha - põhiline põhjus on muutumine. Täpsemalt inimese võimetus muututega toime tulla.
Muutumine on elu põhiomadus:
1. Loomulikud muutumisprotsesid: vananemine, haigus, surm
2. Sügav rahulolematus elu muutuva olemusega
3. Pinged ja ängistus mida tekitab klammerdumine ebapüsivatesse, muutlikesse asjadesse ja nähtustesse.
vt ka sukha
E
eka - üks (näit: eka pada - ühe jalaga; eka pada šalabhāsana - rohutirtsu asend, tõstes ühte jalga kahe asemel)
G
guna - mateeria kolm alusomadust e gunat - rajas, tamas ja sattva. Ligikaudselt võiks need eesti keeles olla: liikumisne/pingutuse, lagunemise/lakkamise valgustatud/selguse seisundid. Need muutuvad kogu aeg, lähevad üksteiseks üle. Kõigil neil on oma otstarve, tamas pole halvem ega parem kui rajas või vastupidi. Igal neist on oma roll, kui aktiivsus kestab siis muutub ta pisitasa väsimuseks. Kui oleme puhanud muutume taas aktiivseks. Probleemseks muutuvad gunad siis kui nad ilmnevad valel ajal- vales kohas. Joogas püüdleme sattva seisundite poole kus oleme selged ja võimelised keskenduma.
guru - õpetaja
Garuda -
gāyatrī - värss (Ṛk veda) mis on komponeeritud gāyatrī värsimõõdus - 24 silpi. Gayatri mantra:
guru - õpetaja
Garuda -
gāyatrī - värss (Ṛk veda) mis on komponeeritud gāyatrī värsimõõdus - 24 silpi. Gayatri mantra:
H
hatha -
I
īśwara - on mõiste india kultuuriruumist, millel on mitmeid tähendusi, sõltuvalt ajastust ja koolkonnast. Vanimates tekstides võib īśwarasõltuvalt kontekstist tähendada ülimat hinge, valitsejat, isandat, kuningat, kuningannat või abikaasat.
Keskaja india tekstides tähendab īśwara sõltuvalt traditsioonist jumalat, ülimat olendit, isiklikku jumalat või erilist Ise´t.
Mõistet īśwara kohtame ka joogasuutrates.
Võib vaielda selle üle, kas Jumal on ainult inimese poolt loodud asendatav mõiste või on see midagi enamat. Kuid lisaks pakub jumalale pühendumine võimaluse terveks enesehindamiseks.
Sellega kaasneb üks probleem: kui meie pühendumise objektil on meist arvamus, siis tulemusena meie enesehinnang hägustub ja on sellest arvamusest mõjutatud. Pühendudes inimesele või loomale, siis tema arvamus ja käitumine muutub meie enesetajus domineerivaks. Arvamuste ja hinnangutega jumal ähmastab meie enesehinnanguid.
Seevastu sügav imetlus ja sellele järgnev pühendumine/austamine selle suhtes, kes mitte ainult ei oma meist suuremat jõudu, vaid ka laitmatut headust, ei muuda meid ei väiklaseks ega põhjusta liialdatud enesehinnangut.
Īśvara mõiste joogas on see, mille austamine on īśvarapraṇidhānam. See on üks jooga põhireegleid - harjutame suhtumisega: "On olemas laiem kontekst, kõige olemasoleva tervik, loodus, kosmos, milles sünnib protsesse mille toimumise reeglid pole mulle alati mõistetavad, seetõttu ei saa ma kõike määrata või kõike saada just nii, nagu ma ise tahan."
See on üks põhireeglitest, mida joogas järgime. Ilma, et me takerduksime küsimusse, kas jumal on olemas, millist jumalat me silmas peame või kas me kummardame jumalat või jumalannat, saame sellise tervikliku suhtumisega harjutada tõelist īśvarapraṇidhānami.
Kuid hoiakud ei muutu tõeseks mitte nendest mõtlemise, vaid ainult tegude kaudu. Seetõttu tuleb tegu integreerida igapäevaellu sellise kõrgemale jõule pühendumise ja austamise sümbolina. Olgu see siis lehe, lille, puuvilja või mõne muu žesti pakkumine, soovimata oma sellisest teost mingitki kasu saada – selline imetluse ja tänutunde pakkumine on elav īśvarapraṇidhānam.
Ei ole vahet, kas me näeme sellise pühendumise objektina Jeesust, Maarjat, Shaktit, Shivat, Sisyphost, valgusallikat, puud või loodust tervikuna. Imetluse kogemine on hädavajalik põhivajadus.
India esteetikaõpetuste kohaselt on imetlus üks inimese põhilisi emotsioone. Selle võib käivitada miski, mis annab edasi suuruse ja samal ajal ka läheduse tunnet. Inimene ei pea ennast selgelt religioossena määratlema, et imetleda, kummardada ja seejärel palvetada. Oskus imetleda on vaikimisse sisenemise eeltingimus. Hirm võib viia meid tõde vaigistama, kuid see on ime, mis vaigistab mõtte ja viib meid seeläbi vaikusse.
Yogasūtra 2.45 kirjeldab seda nii: samādhisiddhirīśvarapraṇidhānāt
Täielik pühendumine kõrgeimale jõule viib samādhini, täiusliku teadmiseni.
ida nāḍī - nn "kuu kanal", pidurdusprotsessid kehas, lõdvestumine, jahedus, vasak kehapool.
iṣṭa-deva(tā) - Sõna-sõnalt "eelistatud jumalus". Harjutaja valib pühendumise- ja meditatsioonipraktikaks jumaluse kes teda enim inspireerib. Tavaliselt kummardab praktiseerija oma Ishta-Devat mūrti kujul (mūrti on jumaluse pilt, kujuke või skulptuur). See kummardamine võib hõlmata valitud jumalusele esemete, näiteks suitsu või lillede pakkumist, mantrate lausumist, nende nimede laulmist ja palveid.
Praktika puhul peetakse oluliseks jumaluse meelespidamist ja sisemist suhet temaga (või tema kaudu). Advaita koolkondades usutakse, et inimmeel vajab jumaliku mõistmiseks konkreetset vormi, mida lõppkokkuvõttes ei saa kunagi määratleda. Nii nagu inimene saab värvi abstraktset mõistet mõista alles pärast seda, kui ta on näinud konkreetset vormi, saab jumalust mõista ainult murti vormi kaudu.
Keskaja india tekstides tähendab īśwara sõltuvalt traditsioonist jumalat, ülimat olendit, isiklikku jumalat või erilist Ise´t.
Mõistet īśwara kohtame ka joogasuutrates.
Võib vaielda selle üle, kas Jumal on ainult inimese poolt loodud asendatav mõiste või on see midagi enamat. Kuid lisaks pakub jumalale pühendumine võimaluse terveks enesehindamiseks.
Sellega kaasneb üks probleem: kui meie pühendumise objektil on meist arvamus, siis tulemusena meie enesehinnang hägustub ja on sellest arvamusest mõjutatud. Pühendudes inimesele või loomale, siis tema arvamus ja käitumine muutub meie enesetajus domineerivaks. Arvamuste ja hinnangutega jumal ähmastab meie enesehinnanguid.
Seevastu sügav imetlus ja sellele järgnev pühendumine/austamine selle suhtes, kes mitte ainult ei oma meist suuremat jõudu, vaid ka laitmatut headust, ei muuda meid ei väiklaseks ega põhjusta liialdatud enesehinnangut.
Īśvara mõiste joogas on see, mille austamine on īśvarapraṇidhānam. See on üks jooga põhireegleid - harjutame suhtumisega: "On olemas laiem kontekst, kõige olemasoleva tervik, loodus, kosmos, milles sünnib protsesse mille toimumise reeglid pole mulle alati mõistetavad, seetõttu ei saa ma kõike määrata või kõike saada just nii, nagu ma ise tahan."
See on üks põhireeglitest, mida joogas järgime. Ilma, et me takerduksime küsimusse, kas jumal on olemas, millist jumalat me silmas peame või kas me kummardame jumalat või jumalannat, saame sellise tervikliku suhtumisega harjutada tõelist īśvarapraṇidhānami.
Kuid hoiakud ei muutu tõeseks mitte nendest mõtlemise, vaid ainult tegude kaudu. Seetõttu tuleb tegu integreerida igapäevaellu sellise kõrgemale jõule pühendumise ja austamise sümbolina. Olgu see siis lehe, lille, puuvilja või mõne muu žesti pakkumine, soovimata oma sellisest teost mingitki kasu saada – selline imetluse ja tänutunde pakkumine on elav īśvarapraṇidhānam.
Ei ole vahet, kas me näeme sellise pühendumise objektina Jeesust, Maarjat, Shaktit, Shivat, Sisyphost, valgusallikat, puud või loodust tervikuna. Imetluse kogemine on hädavajalik põhivajadus.
India esteetikaõpetuste kohaselt on imetlus üks inimese põhilisi emotsioone. Selle võib käivitada miski, mis annab edasi suuruse ja samal ajal ka läheduse tunnet. Inimene ei pea ennast selgelt religioossena määratlema, et imetleda, kummardada ja seejärel palvetada. Oskus imetleda on vaikimisse sisenemise eeltingimus. Hirm võib viia meid tõde vaigistama, kuid see on ime, mis vaigistab mõtte ja viib meid seeläbi vaikusse.
Yogasūtra 2.45 kirjeldab seda nii: samādhisiddhirīśvarapraṇidhānāt
Täielik pühendumine kõrgeimale jõule viib samādhini, täiusliku teadmiseni.
ida nāḍī - nn "kuu kanal", pidurdusprotsessid kehas, lõdvestumine, jahedus, vasak kehapool.
iṣṭa-deva(tā) - Sõna-sõnalt "eelistatud jumalus". Harjutaja valib pühendumise- ja meditatsioonipraktikaks jumaluse kes teda enim inspireerib. Tavaliselt kummardab praktiseerija oma Ishta-Devat mūrti kujul (mūrti on jumaluse pilt, kujuke või skulptuur). See kummardamine võib hõlmata valitud jumalusele esemete, näiteks suitsu või lillede pakkumist, mantrate lausumist, nende nimede laulmist ja palveid.
Praktika puhul peetakse oluliseks jumaluse meelespidamist ja sisemist suhet temaga (või tema kaudu). Advaita koolkondades usutakse, et inimmeel vajab jumaliku mõistmiseks konkreetset vormi, mida lõppkokkuvõttes ei saa kunagi määratleda. Nii nagu inimene saab värvi abstraktset mõistet mõista alles pärast seda, kui ta on näinud konkreetset vormi, saab jumalust mõista ainult murti vormi kaudu.
K
karma - tegevus, tegu
Kuṇḍalinī - selle mõistega on palju segadust, mille on tekitanud ebatäpsed määratlused. Isegi Hatha Yoga Pradīpikā annab vasturääkivaid seletusi. Krishnamacharya on viidanud aga ühele vanimale joogat käsitlevale tekstile Yoga Yājñavalkya, mis annab selgeima ja ühemõtteliseima seletuse. Kuṇḍalinī on seal defineeritud üheselt takistusena. See, mis peab mingi praktikaetapi käigus keskkanalis suṣumṇā-s tõusma hakkama, on prāṇa.
Yoga Yājñavalkya teksti - ühte vanimat seda teemat käsitlevat - uurides on selge, et "tõusva mao" kirjeldus mida mitmetes teistes tekstides kohtame on üsna mõttetu. Üks keskseid ideid Yoga Yājñavalkya-s on, et prāṇa ja selle eri vormid mida ta kehas võtab, on ühenduses meie joogapraktikaga. Tekst ütleb, et kui meie praktika on edukas siis kuṇḍalinī põleb ära, tehes vabaks tee prāṇa-le.
"Kerratõmbunud madu tapetakse ja selle sõlmes keha sirutub välja kuna lihased ei suuda seda enam kerratõmbununa hoida." Öeldakse, et kui kehas asuv kuumus, agni, on mao tapnud, siis kuṇḍalinī rullub lahti ja läbipääs prāṇa-le vabaneb. See ei juhtu hetkega. Isegi kui kuṇḍalinī on osaliselt hävitatud on ta võimeline tõkestama suṣumṇā sissepääsu pikaks ajaks.
Kui seda metafoori lähemalt uurida, saab selgeks, et kuṇḍalinī on lihtsalt üks viis kuidas tähistada avidyā-t. Samal viisil kuidas avidyā võib muutuda nii võimsaks, et takistab meil näha puruṣa-t, blokeerib ka kuṇḍalinī prāṇa vaba liikumist ja ei lase tal suṣumṇā-sse tõusta.
Samal hetkel kui kuṇḍalinī ära põleb lõpeb ka avidyā. Siis on prāṇa võimeline suṣumṇā sisenema ja aeglaselt ülespoole liikuma. Me saame hatha joogat vaadelda ka kui rāja-yoga osa. Rāja-yoga on määratletud kui protsess mille käigus prāṇa, puruṣa sõber, järkjärgult kõrgemale tõsuseb. Kui see jõuab tippu, siis puruṣa "avaneb" ja kuningas (rāja) meis ilmneb. Kui praktika rõhk on esmajoones kuṇḍalinī ideel siis me räägime kuṇḍalinī joogast.
Kuṇḍalinī - selle mõistega on palju segadust, mille on tekitanud ebatäpsed määratlused. Isegi Hatha Yoga Pradīpikā annab vasturääkivaid seletusi. Krishnamacharya on viidanud aga ühele vanimale joogat käsitlevale tekstile Yoga Yājñavalkya, mis annab selgeima ja ühemõtteliseima seletuse. Kuṇḍalinī on seal defineeritud üheselt takistusena. See, mis peab mingi praktikaetapi käigus keskkanalis suṣumṇā-s tõusma hakkama, on prāṇa.
Yoga Yājñavalkya teksti - ühte vanimat seda teemat käsitlevat - uurides on selge, et "tõusva mao" kirjeldus mida mitmetes teistes tekstides kohtame on üsna mõttetu. Üks keskseid ideid Yoga Yājñavalkya-s on, et prāṇa ja selle eri vormid mida ta kehas võtab, on ühenduses meie joogapraktikaga. Tekst ütleb, et kui meie praktika on edukas siis kuṇḍalinī põleb ära, tehes vabaks tee prāṇa-le.
"Kerratõmbunud madu tapetakse ja selle sõlmes keha sirutub välja kuna lihased ei suuda seda enam kerratõmbununa hoida." Öeldakse, et kui kehas asuv kuumus, agni, on mao tapnud, siis kuṇḍalinī rullub lahti ja läbipääs prāṇa-le vabaneb. See ei juhtu hetkega. Isegi kui kuṇḍalinī on osaliselt hävitatud on ta võimeline tõkestama suṣumṇā sissepääsu pikaks ajaks.
Kui seda metafoori lähemalt uurida, saab selgeks, et kuṇḍalinī on lihtsalt üks viis kuidas tähistada avidyā-t. Samal viisil kuidas avidyā võib muutuda nii võimsaks, et takistab meil näha puruṣa-t, blokeerib ka kuṇḍalinī prāṇa vaba liikumist ja ei lase tal suṣumṇā-sse tõusta.
Samal hetkel kui kuṇḍalinī ära põleb lõpeb ka avidyā. Siis on prāṇa võimeline suṣumṇā sisenema ja aeglaselt ülespoole liikuma. Me saame hatha joogat vaadelda ka kui rāja-yoga osa. Rāja-yoga on määratletud kui protsess mille käigus prāṇa, puruṣa sõber, järkjärgult kõrgemale tõsuseb. Kui see jõuab tippu, siis puruṣa "avaneb" ja kuningas (rāja) meis ilmneb. Kui praktika rõhk on esmajoones kuṇḍalinī ideel siis me räägime kuṇḍalinī joogast.
M
manomaya — Pañca Maya mudelis: meie tajumeel, manas
N
nādi - sõna tuleneb juures nād - voolama. Need on kanalid kehas kus midagi liigub ja voolab: veresooned, närvid, teadvus.
O
prāṇa - 1. eluenergia, see mis hoiab elu alal. Eluenergia, see mis hoiab meid elusana. Põhiline seos prāṇaga on meil läbi hingamise.
2. piirkond kehas, ülakeha, hingamise koht - prāṇasthana
3. hingamine
2. piirkond kehas, ülakeha, hingamise koht - prāṇasthana
3. hingamine
P
prāṇa - 1. eluenergia, see mis hoiab elu alal. Eluenergia, see mis hoiab meid elusana. Põhiline seos prāṇaga on meil läbi hingamise.
2. piirkond kehas, ülakeha, hingamise koht - prāṇasthana
3. hingamine
2. piirkond kehas, ülakeha, hingamise koht - prāṇasthana
3. hingamine
S
Sādhanā - millegi saavutamine, teostamine, lõpuni viimine. Joogatraditsioonis tähendab igasugust personaliseeritud praktikat, harjutust mis viib praktiseerija ehk sādhaka soovitud eesmärgini. Joogasuutra kasutab ka sõna abhyāsa mis tähendab regulaarset ja pika aja vältel sooritatud tegevust mis koos takistavatest tegevustest-harjumustest loobumisega viib soovitud tulemuseni. Joogasuutra kasutab ka sõna kriyā - tegevus - millel on antud kontekstis kindlad omadused. Joogasuutra räägib kriyā-joogast kui ettevalmistavast tegevusest mis peaks olema kantud kolmest lahutamatult seotud osast: puhastav distsipliin (tapas), teadlik enese tundmaõppimine (svādhyāya) ning oma piirangute teadvustamine ja austamine (īsvarapraṇidhāna).
Kõik need sõnad - sādhanā, abhyāsa ja kriyā on sama tähendusega.
Suṣumṇā - keskkanal mille sissepääsu tavaolukorras blokeerib kuṇḍalinī
Sukha - rahulik õnnelikkus, selge rahulolu seisund. Sõna tähenduse alged on "avara ruumi" mõistes.
Kõik need sõnad - sādhanā, abhyāsa ja kriyā on sama tähendusega.
Suṣumṇā - keskkanal mille sissepääsu tavaolukorras blokeerib kuṇḍalinī
Sukha - rahulik õnnelikkus, selge rahulolu seisund. Sõna tähenduse alged on "avara ruumi" mõistes.
