Väike joogaterminite sõnastik
Joogakool.ee lehekülgedel avaldatud tekstide autoriõigus kuulub Andres Adamsonile kui ei ole teisiti märgitud. Tekstide kasutamine ilma autori kirjaliku loata ei ole lubatud.
A
agni – tuli, seede- ja muutev jõud. Agni tähendab tuld. Joogas ja āyurveda’s ei tähenda see ainult nähtavat leeki. Agni tähistab ka sisemist muundavat jõudu. Kõige sagedamini seostatakse seda seedimise, omastamise ja elava muutumisvõimega. Agni ei puuduta ainult toitu. Laiemas mõttes viitab see võimele kogetut vastu võtta, töödelda ja muuta. Kui agni on nõrk, võib tekkida raskus, seiskumine või hägusus. Kui agni toimib hästi, on rohkem selgust, jõudu ja tasakaalu.
āsana – asend, iste. Sõna āsana tähendas algselt istumist või maha istumist, vahel ka trooni. Joogas tähistab see nüüd nii istumisasendeid kui ka teisi harjutusasendeid, mida kasutatakse keha ettevalmistamiseks. Klassikalises joogas ei ole āsana eesmärk omaette. Selle ülesanne on valmistada keha ette hingamiseks, keskendumiseks ja meditatsiooniks. Patanjali järgi peab āsana olema sthira (stabiilne) ja sukha (mugav, pingevaba). See on lühike, kuid väga oluline määratlus. Hea āsana ei tähenda ainult kuju. See tähendab seisundit, kus kehas on korraga kohal kindlus ja kergus.
Krishnamacharya traditsioonis ei käsitata āsanat pelga võimlemisena. Āsana on osa suuremast joogapraktikast. See aitab korrastada keha, hingamist ja meelt. Seepärast ei saa joogat samastada ainult āsanapraktikaga. Āsana on oluline, kuid see ei ole kogu jooga.
aṣṭāṅgayoga – kaheksaosaline jooga. Aṣṭāṅgayoga tähendab kaheksaosalist joogateed, mida Patanjali kirjeldab Joogasuutrates. Need kaheksa osa on:
- yama – suhtumise ja käitumise põhireeglid
- niyama – isiklikud vaimsed ja praktilised distsipliinid
- āsana – asend
- prāṇāyāma – hingamise ja elujõu suunamine
- pratyāhāra – meelte tagasitõmbumine
- dhāraṇā – keskendumine
- dhyāna – meditatsioon
- samādhi – täielik süvenemine
asteya – mittevarastamine. Asteya on üks yama ehk jooga esimese astme põhireeglitest. See tähendab, et ei võeta seda, mis ei kuulu meile. Kõige otsesemal kujul tähendab see mittevarastamist. Laiemas mõttes tähendab see ka loobumist omastamisest, ärakasutamisest ja ahnusest. Asteya ei puuduta ainult asju. Varastada võib ka teise aega, tähelepanu, usaldust või ideid. Selles mõttes on asteya seotud sisemise aususega.
Joogasuutra 2.37 ütleb, et kui inimene on asteyas kindlalt juurdunud, siis tulevad kõik aarded tema juurde. Seda võib mõista nii, et kui meis ei ole võtvat ega haaravat hoiakut, muutub ka meie suhe maailma vabamaks. Me ei ela puudusetundes ega hirmus. Sellest sünnib usaldus.
ahiṁsā – vägivallatus, mittekahjustamine. Ahiṁsā on üks yama ehk jooga esimese astme põhireeglitest. See tähendab vägivallatust ja mittekahjustamist. Kõige otsesemal kujul tähendab see, et ei tehta kahju teistele. Laiemalt tähendab see ka seda, et ei toideta vägivalda oma mõtetes, sõnades ega tegudes.
Ahiṁsā ei tähenda nõrkust ega otsustusvõimetust. See tähendab, et jõudu ei kasutata hävitavalt. Joogapraktikas puudutab ahiṁsā ka suhet iseendaga. Harjutus ei peaks sündima enesekaristusest ega pimedast survest. Krishnamacharya liinis on see eriti oluline. Praktika peab olema inimesele sobiv. See ei tohi murda keha ega ärritada meelt. Ahiṁsā on seega ka tark mõõdutunne.
abhyāsa – püsiv harjutamine. Abhyāsa tähendab järjepidevat harjutamist. Patanjali järgi ei sünni meele selginemine juhuslikult. Selleks on vaja korduvat ja püsivat praktikat. Abhyāsa ei tähenda lühiajalist innustust. See tähendab harjutamist, mida tehakse pika aja jooksul kindlalt ja pühendunult.
Abhyāsa ei ole üks kindel tehnika. See on kvaliteet, millega praktikat tehakse. Ilma abhyāsa’ta jääb ka hea õpetus viljatuks.
Abhyāsa käib Patanjali järgi alati koos vairāgya’ga. Ainult harjutamisest ei piisa, kui meel on samal ajal endiselt kõigest kinni haarav.
abhyantara – sisemine, seespool. Abhyantara tähendab sisemist või seespool olevat. Hingamistöös kasutatakse seda sõna sissehingamisega seotud nähtuste kirjeldamisel. Näiteks abhyantara vṛtti tähendab sissehingamise faasi.
Kui bāhya osutab välisele ja väljahingamisele, siis abhyantara osutab sisemisele ja sissehingamisele. Mõlemad on prāṇāyāma loomulikud osad.
abhiniveśa – sügav klammerdumine elusse, hirm kaotuse ees. Abhiniveśa on üks viiest kleśa’st. See tähendab sügavat kinnihoidmist elust ning tugevat vastumeelsust kadumise, kaotuse või surma suhtes. Patanjali järgi on see nii sügav jõud, et see toimib ka targal inimesel. Abhiniveśa ei tähenda ainult teadlikku surmahirmu. See võib avalduda ka väiksemates asjades. Inimene klammerdub rolli, harjumuse, suhte, maine või kindlustunde külge, sest ta kardab selle kadumist. Seetõttu on abhiniveśa seotud sisemise jäikusega. Joogapraktikas ei üritata seda jõuga välja lõigata. Seda õpitakse märkama. Mida selgemaks muutub meel, seda vähem peab inimene kõigest kinni hoidma.
annamaya kośa – toidust koosnev ümbris. Annamaya kośa on üks viiest kośa’st. Anna tähendab toitu. Maya tähendab siin „sellest koosnevat”. Kośa tähendab ümbrist, kesta, anumat või ka kotti. Seega tähendab annamaya kośa toidust koosnevat ümbrist. See on inimese kõige nähtavam ja materiaalsem olemise tasand. Siia kuulub füüsiline keha. Seda nimetatakse vahel lihtsustavalt kihiks, kuid täpsem on rääkida ümbrisest või kestast.
See mõiste tuletab meelde, et keha sõltub toidust, ainelisusest ja hoolest. Füüsiline keha ei ole joogas ebaoluline, kuid ta ei ole ka kogu inimene.
ānandamaya kośa – õndsuse või sügava heaolu ümbris. Ānandamaya kośa on viies kośa. Ānanda tähendab õndsust, sügavat rõõmu või avarat heaolu. Ānandamaya tähendab sellest koosnevat või selleloomulist. Koos sõnaga kośa viitab see õndsuse ümbrisele. Seda mõistet ei tule võtta lihtsa emotsionaalse naudinguna. See ei tähenda head tuju. Pigem osutab see sügavamale rahu ja täidetuse kogemusele. Ka see ei ole joogafilosoofias inimese lõplik olemus. See on endiselt üks ümbris või anum, kuigi väga peen.
aparigraha – mittehaaramine, mittekogumine. Aparigraha on üks yama’dest. See tähendab hoidumist liigsest kogumisest, haaramisest ja omastamisest. Aparigraha puudutab asju, suhteid, rolle, staatust ja isegi vaimseid kogemusi. See ei tähenda, et inimene ei tohiks midagi omada. Mõte on selles, et asjad ei hakkaks inimest omama. Kui meel kogub lõputult juurde, siis ta ei rahune. Ta elab puudusetundes ja hirmus. Joogapraktikas on aparigraha seotud lihtsuse ja sisemise vabadusega. Inimene kasutab seda, mida tal vaja on, kuid ei ehita oma identiteeti kogumise peale.
apāna – allapoole liikuv prāṇa. Apāna on üks prāṇa peamisi toimimisviise. Seda seostatakse allapoole liikuva suunaga. Apāna on seotud väljutamise, tühjendamise ja maandava toimega. Joogapraktikas on apāna oluline, sest ilma tühjendava ja maandava toimeta ei teki head tasakaalu. Kui kõik liigub ainult üles või ainult välja, kaob stabiilsus. Krishnamacharya liinis rõhutatakse sageli, et tõeliselt hea hingamine ei tähenda ainult sissevõtmist. Sama tähtis on oskus vabastada ja välja hingata.
asmitā – minastamine, ekslik samastumine. Asmitā on üks viiest kleśa’st. See tähendab minastamist ehk kalduvust võtta mõtted, tunded, rollid ja kogemused „minana”. Inimene ei näe enam selgelt erinevust puhta teadveloleku ja meele toimimise vahel.
Asmitā ei tähenda ainult upsakust või suurt ego. See on sügavam nähtus. Ka tagasihoidlik inimene võib olla tugevalt asmitā mõju all, kui ta samastab end pidevalt oma hirmude, kuvandite või lugudega.
Joogafilosoofias on see keskne probleem. Kui inimene peab muutuvat meelt iseendaks, siis tekib segadus ja kannatus.
asteya – mittevarastamine. Asteya on üks yama’dest. See tähendab, et ei võeta seda, mis ei ole meie oma. Kõige otsesemal kujul tähendab see mittevarastamist. Laiemas tähenduses tähendab see ka hoidumist omastamisest, ärakasutamisest ja ahnusest.
Asteya ei puuduta ainult esemeid. Inimene võib võtta ka teise aega, tähelepanu, usaldust või ideid. Seepärast on asteya seotud aususe ja sisemise väärikusega. Kui inimene ei ela puudusetundes, ei pea ta ka pidevalt haarama.
avidyā – algteadmatus, väärnägemine. Avidyā on Patanjali järgi kõige põhilisem kleśa. See tähendab algteadmatust või väärnägemist. See ei tähenda lihtsalt vähest infot. See tähendab, et inimene näeb tegelikkust valesti.
Patanjali järgi avaldub avidyā nii, et inimene peab püsitut püsivaks, ebapuhast puhtaks, kannatust õnneks ja mitte-iseend iseendaks. Seega on avidyā eksistentsiaalne segadus, mitte ainult intellektuaalne viga.
Kõik teised kleśa’d kasvavad sellest välja. Seepärast on avidyā jooga seisukohalt väga oluline mõiste.
B
bāhya – väline, väljaspool. Sõna bāhya tähendab välist või väljaspool olevat. Hingamistöös kasutatakse seda sõna tavaliselt väljahingamisega seotud nähtuste kirjeldamisel. Näiteks bāhya kumbhaka tähendab pausi pärast väljahingamist.
Patanjali nimetab hingamist kirjeldades kolme põhiaspekti:
bāhya vṛtti – väljahingamine
abhyantara vṛtti – sissehingamine
stambha vṛtti – hingamise peatumine või paus
Krishnamacharya traditsioonis rõhutatakse, et väljahingamine on väga oluline. See rahustab, tühjendab ja valmistab ette järgmist sissehingamist. Seepärast ei ole mõistlik keskenduda ainult hingamise kinnihoidmisele. Kui välja- ja sissehingamine ei ole selged, sujuvad ja terviklikud, ei ole ka pausid veel küpsed.
bandha – lukk, sulg, siduv hoide. Bandha tähendab lukku, sidet või sulgu. Joogapraktikas tähistab see teadlikku hoidmist või sulgemist, mille abil suunatakse keha, hingamise ja prāṇa toimimist. Bandha’t ei tule mõista toore lihaspingutusena. See on peen ja teadlik tegevus. Vale jõuga tehes muutub see kergesti pressimiseks. Õigesti tehes aitab see koondada ja suunata. Kõige tuntumad on mūla bandha, uḍḍīyāna bandha ja jālandhara bandha.
bhakti – pühendumus, austav armastus. Bhakti tähendab pühendumust, austust ja armastavat suhet selle vastu, mida peetakse pühaks või kõrgemaks. See võib olla suunatud jumalusele, õpetusele, mantrale või kõrgemale printsiibile. Bhakti ei tähenda ainult emotsionaalset hardust. Selle tuum on südame osalus. Inimene ei püüa kõike vallata või kontrollida, vaid õpib austama, tänama ja pühenduma. Joogas on bhakti oluline, sest ilma selleta võib praktika muutuda kuivaks, enesekeskseks või ainult tehniliseks.
brahmacarya – mõõdukus, energia hoidmine, teadlik eluviis. Brahmacarya on üks yama ehk jooga esimese astme põhireeglitest. Sõna on tõlgitud eri viisidel. Kitsamas mõttes tähendab see seksuaalset vaoshoitust või kasinust. Laiemas ja joogas sageli kasulikumas mõttes tähendab see energia hoidmist, teadlikku mõõdukust ja eluviisi, mis ei hajuta inimest laiali.
Brahmacarya ei tähenda tingimata täielikku loobumist kõigist naudingutest. See tähendab pigem seda, et inimene ei ela impulsside orjana. Ta ei kuluta oma jõudu sihitult. Tema tegevustes on selgus, väärikus ja mõõt.
Krishnamacharya liinis võib seda mõista ka nii: praktika peab toetama inimese terviklikkust, mitte suurendama rahutust ega liigset kulutust. Brahmacarya on seega seotud nii eetika, tähelepanu kui ka elujõu hoidmisega.
brahman – absoluutne tegelikkus, piiritu alus. Brahman on India filosoofias mõiste, mis tähistab ülimat tegelikkust või kõike läbivat alust. Seda ei tohi segi ajada sõnaga brahmā, mis tähistab kindlat jumalust. Brahman ei ole lihtsalt üks olend teiste seas. See on pigem piiritu alus, mille suhtes kõik muu on osaline, muutuv või avalduv. Eri koolkonnad seletavad seda mõistet erinevalt. Joogas ei ole brahman alati sama keskne kui mõnes vedānta liinis, kuid mõiste tundmine on siiski kasulik, sest see esineb sageli laiemas India vaimses sõnavaras.
bṛṃhaṇa – ergutav, kasvatav, tugevdav, ülesehitav suund. Bṛṃhaṇa tähendab kasvatavat, tugevdavat või toitvat suunda. Krishnamacharya traditsioonis on see oluline praktiline mõiste. Seda kasutatakse siis, kui inimesele on vaja anda jõudu, stabiilsust, mahtu või taastavat tuge. Bṛṃhaṇa-praktika ei tähenda lihtsalt rohkemat pingutust. Selle mõte on üles ehitada ja toita. See võib tähendada aeglasemat tempot, pikemaid hoidmisi, rahulikumat hingamist või sellist harjutusviisi, mis inimest kogub ja tugevdab. Selle vastandpaarina kasutatakse sageli mõistet langhana.
C
cakra – ratas, ketas, sõõr. Sõna cakra tähendab algselt ratast või ketast. India traditsioonides on sellel mitu kasutusviisi. Jooga ja tantra hilisemates õpetustes hakati cakra’te all mõtlema keskusi või sõlmpunkte, mille kaudu kirjeldati inimese peenemat toimimist. Cakra ei ole lihtsas mõttes füüsiline ese kehas. Seda ei tule mõista kui anatoomilist objekti, mida võiks seest üles leida. Traditsioonilises kasutuses on cakra eelkõige sümboolne ja meditatsiooniline mõiste. See aitab kirjeldada teatud piirkondi, funktsioone ja keskendumisviise.
Eri koolkondades on cakra’te arv erinev. Seepärast ei ole olemas üht ainsat ja kõigile tekstidele ühist cakra-süsteemi. Ka mõte „cakrate avamisest” on enamasti hiline lihtsustus. Traditsioonilisem on öelda, et cakra kui kujund osutab mingile tegelikule funktsioonile või kogemusalale. Kujund ise on metafoorne, kuid see, millele ta osutab, on tegelik.
Patanjali Joogasuutrates esineb sõna cakra üksnes naba keskusega seoses. Joogasuutra 3.29 ütleb, et läbi saṁyama (koondatud süvitähelepanu) naba keskusele tuleb teadmine keha korralduse kohta. Naba piirkond on oluline, sest see on seotud seedimise, omastamise, elujõu ja keskse organiseeriva teljega.
citta – meel, teadvusväli, sisemine toimimisväli. Citta on Patanjali jooga üks põhimõisteid. Seda tõlgitakse sageli sõnaga „meel”, kuid see on laiem kui pelgalt mõtlemine. Citta hõlmab kogu seda sisemist välja, kus ilmnevad mõtted, mälestused, kujutlused, reaktsioonid ja tähelepanu liikumised. Jooga klassikaline määratlus ütleb, et jooga on citta-vṛtti-nirodhaḥ – meele liikumiste vaibumine. See tähendab, et citta ise ei ole vaenlane. Probleem on selles, kui citta on pidevalt rahutu, segane või harjumuslike mustrite kütkes. Krishnamacharya traditsioonis ei tähenda töö cittaga ainult mõtete kontrollimist. Oluline on kogu inimese seisund: keha, hingamine, tähelepanu, eluviis ja suhe õpetusse.
D
dhāraṇā – keskendumine. Dhāraṇā on aṣṭāṅgayoga kuues aste. See tähendab tähelepanu koondamist ühele kohale, objektile või suunale. Dhāraṇā ei ole veel täielik meditatsioon. See on keskendumise teadlik hoidmine. Siin õpib meel püsima. Tähelepanu ei lasta hajuda igas suunas. Ometi on veel olemas pingutus. Seepärast on dhāraṇā üleminekuaste hajevil meele ja süvenenud meditatsiooni vahel.
dharma – seadmus, kohane toimimine, kandev kord. Dharma on väga lai mõiste. See võib tähendada seadmust, õpetust, korda, kohust, kandvat põhimõtet või asja olemuslikku toimimisviisi. Täpne tähendus sõltub alati kontekstist. Isiklikul tasandil võib dharma tähendada seda, mis on inimesele kohane, õige ja kandev. Üldisemal tasandil võib see tähendada korda, mis hoiab maailma koos.
Joogas on dharma kasulik mõiste siis, kui küsitakse, mis toetab elu, selgust ja kooskõla, mitte ainult hetkelist tahtmist.
dhyāna – meditatsioon, katkematu süvenemine. Dhyāna on aṣṭāṅgayoga seitsmes aste. Kui dhāraṇā’s hoitakse tähelepanu objektil, siis dhyāna’s muutub see hoidmine sujuvaks ja katkematuks. Tähelepanu ei hüple enam nii palju. Ta voolab ühes suunas. Joogasuutra 3.2 sõnastab selle lühidalt: meditatsioon on ühe ja sama teadvelolekuvoo püsimine objektil. See tähendab, et objektile suunatud tähelepanu ei katke pidevalt kõrvalmõtete tõttu.
Dhyāna ei ole lihtsalt silmade sulgemine ega niisama rahunemine. See on korrastunud ja püsiv süvenemine.
duḥkha – kannatus, rahulolematus, kitsikus. Duḥkha tõlgitakse enamasti sõnaga „kannatus”. See on õige, kuid mitte täielik. Duḥkha võib tähendada ka rahulolematust, sisemist pinget, kitsikust, ängi või peent häiritust. See ei ole ainult tugev valu. See võib olla ka tunne, et miski on paigast ära. Sõna seostatakse sageli kujundiga halvasti sobivast teljeaugust rattas. Kui miski ei jookse õigesti, tekib hõõrdumine. See on hea pilt duḥkha kohta. Elu ei liigu vabalt. Midagi surub, kisub või takerdab.
Joogafilosoofias on duḥkha tihedalt seotud muutumisega. Kõik muutub. Kui inimene klammerdub muutuvasse nagu püsivasse, tekib kannatus. Seepärast ei tähenda duḥkha ainult raskeid elusündmusi. See tähendab ka sügavamat rahulolematust, mis sünnib siis, kui meel ei oska muutlikkusega kooskõlas olla.
Vt ka sukha.
dveṣa – vastumeelsus, tõrge, tõuge ebameeldiva eest. Dveṣa on üks viiest kleśa’st. See tähendab vastumeelsust või tõrget selle suhtes, mida kogetakse ebameeldiva, valusa või ähvardavana. Dveṣa ei tähenda ainult tugevat viha. See võib olla ka vaikne vältimine, pingesse tõmbumine või soov ebamugav kogemus kiiresti eemale lükata. Ka see seob meelt.
Kui rāga tõmbab meeldiva poole, siis dveṣa lükkab ebameeldivat eemale. Mõlemad hoiavad meele pidevas reageerimises.
E
eka – üks. Eka tähendab sanskriti keeles „üks”. Seda kasutatakse paljudes joogaasendite nimedes. Näiteks:
eka pāda – ühe jalaga
eka pāda śalabhāsana – rohutirtsuasendi ühe jalaga variant
Sõna ise on lihtne, kuid sageli aitab see asendinimes mõista, milline kehaosa on rõhutatud.
G
garuḍa – müütiline kotkas või taevalind. Garuḍa on India mütoloogias suur taevane lind. Teda kujutatakse sageli Viṣṇu kandja või saatjana. Garuḍa sümboliseerib jõudu, kõrgust, valvsust ja võimet tõusta üle takistuste.
Joogas tuntakse tema nime ka asendis garuḍāsana. Seal viitab see koondunud jõule, tasakaalule ja tähelepanu kokkutoomisele.
Sümboolselt võib Garuḍa tähendada ka võimet näha kõrgemalt ja selgemalt. See ei ole ainult mütoloogiline olend, vaid ka kujund sisemise tugevuse kohta.
gāyatrī – värsimõõt, mantra. Gāyatrī tähendab algselt kindlat värsimõõtu. Selles on kakskümmend neli silpi. Hiljem hakati selle nimega tähistama ka üht väga tuntud vedalikku mantrat, mida nimetatakse Gāyatrī mantraks.
See mantra on India traditsioonis väga tähtis. Seda kasutatakse palves, mõtiskluses ja pühendunud lausumises. Gāyatrī on seotud valguse, selguse ja vaimse ärkamisega.
Kui sõna kasutatakse ilma lisata, peetakse enamasti silmas kas seda värsimõõtu või konkreetset mantrat.
guṇa – alusomadus, põhikvaliteet. Guṇa tähendab omadust, kvaliteeti või põhilist toimimisviisi. Klassikalises India filosoofias kirjeldatakse loodust kolme guṇa kaudu. Need on:
sattva – selgus, tasakaal, kergus
rajas – aktiivsus, liikumine, rahutus
tamas – raskus, inerts, hämarus
Kõik kolm on alati olemas. Need vahelduvad ja segunevad. Ükski neist ei ole iseenesest „paha” ega „hea”. Igal neist on oma koht. Näiteks puhkus ja uni vajavad tamast. Tegutsemine vajab rajast. Selgus ja keskendumine vajavad sattvat.
Joogapraktikas püütakse toetada sattva kasvu. See ei tähenda kahe ülejäänu hävitamist. See tähendab sobivat tasakaalu ning õigel ajal õiget seisundit.
guru – õpetaja, juhendaja. Guru tähendab õpetajat. Sõna võib tähendada ka kedagi, kes juhib õpilast teadmatusest selguse poole. Traditsioonilises tähenduses ei ole guru lihtsalt informatsiooni jagaja. Ta on õpetusliini kandja ja suunaja.
Tänapäeval kasutatakse seda sõna vahel liiga kergelt. Joogatraditsioonis on sellel siiski kaalukas tähendus. Guru roll ei ole luua sõltuvust endast, vaid toetada nägemist, distsipliini ja arusaamist.
granthi – sõlm, takistus, kinnisõlmumine. Granthi tähendab sõlme. Joogatraditsioonis kasutatakse seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. See võib osutada kohale või seisundile, kus miski on seotud, kokku tõmbunud või takerdunud. Peenkeha kirjeldustes räägitakse mõnikord sõlmedest, mis takistavad prāṇa vaba liikumist. Laiemas mõttes võib granthi tähendada ka psüühilist või harjumuslikku kinnisõlmumist. Mõiste tuum on lihtne: kus on sõlm, seal ei liigu miski vabalt.
H
Haṭha – jõud, visadus, püsiv pingutus. Sõna haṭha tähendas varasemates allikates jõudu, sundi, visadust või tugevat püsivust. Hilisemates joogatõlgendustes seletatakse seda mõnikord ka sümboolselt kui ha ja ṭha ühendust, see tähendab päikese ja kuu või vastandlike jõudude tasakaalu. See sümboolne seletus on levinud, kuid ei ole sõna kõige varasem tähendus.
Krishnamacharya traditsioonis ei tähenda haṭha seda, et āsanat või prāṇāyāmat tuleks teha jõhkralt, pressides või vägisi. Vastupidi. Rõhk on järkjärgulisel, tähelepanelikul ja õigesti juhitud harjutamisel. Haṭha viitab siin pigem püsivusele, distsipliinile ja võimele praktikat kanda.
Seega ei tähenda haṭha toorest pingutust. See tähendab teadlikku ja järjekindlat tööd, milles on kohal nii jõud kui ka mõistus.
I
īśvara – īśvara – isand, kõrgem printsiip, jumal. Īśvara on India kultuuriruumist pärinev mõiste, millel on eri ajastutel ja eri koolkondades olnud mitu tähendust. Vanemates tekstides võib see sõltuvalt kontekstist tähendada ülimat hinge, valitsejat, isandat, kuningat, kuningannat või abikaasat. Keskaja India tekstides tähendab īśvara sõltuvalt traditsioonist jumalat, ülimat olendit, isiklikku jumalat või erilist Ise’t. Mõistet īśvara kohtame ka Joogasuutrates. Siin ei ole tähtsaim vaidlus selle üle, kas Jumal on inimese loodud mõiste või midagi enamat. Jooga seisukohalt on olulisem see, et pühendumine kõrgemale printsiibile võib aidata korrastada inimese enesetaju.
Sellega kaasneb siiski üks oluline erinevus. Kui meie pühendumise objekt on keegi, kellel on meist oma arvamus ja hinnang, siis võib meie enesehinnang hakata sellest sõltuma. Kui inimene pühendub teisele inimesele või isegi loomale, võib selle olendi käitumine ja suhtumine muutuda tema enesetajus liiga määravaks. Hinnanguline pühendumisobjekt võib meie sisemist selgust hägustada. Teisiti on siis, kui pühendumine on suunatud sellele, keda kogetakse meist suurema jõu ja laitmatu headuse kandjana. Selline austus ei muuda inimest väiklaseks ega toida liialdatud enesehinnangut. Pigem aitab see asetada iseenda õigesse mõõtu.
Joogas väljendub see mõttes īśvarapraṇidhāna – pühendumine īśvara’le. See on üks jooga põhireeglitest. Selle tuum on hoiak, et olemas on laiem tervik – loodus, kosmos, elu suurem kord –, mille toimimist me ei mõista täielikult ja mida me ei saa täielikult juhtida. Seetõttu ei saa me kõike määrata ega kõike saada täpselt nii, nagu meie tahtmine soovib. Selles mõttes ei ole kõige olulisem, kas inimene määratleb end religioossena, millist jumalat ta silmas peab või kas ta räägib jumalast, jumalannast, loodusest või kõrgemast korrast. Oluline on võime austada midagi, mis ületab meie kitsalt isikliku tahtmise.
Samas ei muutu hoiakud tõeliseks pelga mõtlemise kaudu. Need peavad väljenduma tegudes. Seetõttu võib īśvarapraṇidhāna tähendada ka mõnd lihtsat ja siirast žesti: lille, lehe, vilja või muu andi pakkumist ilma soovita selle eest kasu saada. Selline tänu ja austuse väljendus teeb pühendumise elavaks.
Pühendumise objekt võib olla eri inimeste jaoks erinev. See võib olla Jeesus, Maarja, Śakti, Śiva, valgus, puu või loodus tervikuna. Tähtis ei ole nimi, vaid võime kogeda imetlust, austust ja tänulikkust. Imetlus on inimesele oluline kogemus. See viib mõtte mõneks ajaks tagaplaanile ja avab vaiksema sisemise ruumi.
Joogasuutra 2.45 sõnastab selle nii:
samādhisiddhir īśvarapraṇidhānāt
täielik pühendumine kõrgemale printsiibile viib samādhini.
īśvarapraṇidhāna – pühendumine kõrgemale printsiibile. Īśvarapraṇidhāna on üks niyama ehk jooga teise astme põhireeglitest. See tähendab pühendumist īśvara’le ehk kõrgemale printsiibile.
Selle mõiste tuum ei ole pime allumine. Selle tuum on õige suhe oma piiridega. Inimene teeb oma tööd hoolikalt, kuid ei pea ennast kõige keskuseks. Ta õpib austama suuremat korda, mida ta täielikult ei kontrolli.
Patanjali ütleb, et īśvarapraṇidhāna toetab samādhi saavutamist. Seepärast ei ole see ainult usuline lisand. See on meelt pehmendav ja ego jäikust vähendav praktika.
iḍā nāḍī – vasak kanal, nn kuukanal. Iḍā nāḍī on joogatraditsioonis üks kolmest peamisest kanalist. Seda seostatakse vasaku poole, jahedama, rahustava ja sissepoole suunatud toimega. Vahel nimetatakse seda ka kuukanaliks. Iḍā’t ei tule mõista tavalise anatoomilise toruna. See on peenkeha kirjeldav mõiste. Tema paariline on piṅgalā nāḍī. Nende tasakaalul on tähtis roll hingamistöös ja keskendumises.
iṣṭa-devatā – valitud jumalus, isiklik pühendumise kuju. Iṣṭa-devatā tähendab sõna-sõnalt eelistatud või valitud jumalust. See on jumaluse kuju, kellele inimene suunab oma pühendumise, palve või meditatsiooni. Praktika mõte ei ole ainult välises kummardamises. Oluline on sisemine suhe. Valitud jumalus aitab koondada meelt, süvendada austust ja teha pühendumise isiklikuks ning elavaks.
Mõnes õpetusliinis kasutatakse selleks mūrti’t ehk jumaluse kuju või pilti. Teistes liinides rõhutatakse rohkem sisemist meenutamist ja mantra kasutamist.
J
japa – mantra kordamine. Japa tähendab mantra kordamist. Seda võib teha häälega, sosinal või vaikselt mõttes. Japa eesmärk ei ole pelk kordamine. Selle kaudu koondub meel, süveneb pühendumine ja väheneb hajumine. Japa võib olla seotud kindla mantra, jumaluse nime või püha silbiga. Kui kordamine muutub ühtlaseks ja tähelepanelikuks, hakkab see toetama nii hingamist kui ka meele selginemist.
K
karma – tegu, tegevus, teo tagajärg. Karma tähendab esmalt tegu või tegevust. Laiemas mõttes tähendab see ka teo mõju ja tagajärge. Joogafilosoofias ei ole karma ainult moraalne tasu või karistus. See tähendab pigem seda, et teod jätavad jälje ning kujundavad tulevast kogemust. Karma puudutab nii väliseid tegusid kui ka sisemisi harjumusi. Ka mõtted, hoiakud ja korduvad reaktsioonid loovad jälgi. Seepärast on karma seotud ka saṁskāra mõistega.
Joogapraktika eesmärk ei ole lihtsalt „head karmat koguda”. Olulisem on õppida tegutsema selgemalt, vabamalt ja väiksema klammerdumisega.
kleśa – kannatust tekitav häire, meele segaja. Kleśa tähendab seda, mis häirib, koormab ja tekitab kannatust. Patanjali järgi on peamised kleśa’d:
- avidyā – algteadmatus
- asmitā – kalduvus tunda mõtteid, tundeid, rolle minana
- rāga – kiindumine
- dveṣa – vastumeelsus
- abhiniveśa – sügav klammerdumine elusse
kośa – ümbris, kest, anum; sõna otseses mõttes ka kott. Kośa tähendab ümbrist, kesta, anumat või mahutit. Mõnes õpetusliinis rõhutatakse ka sõna otsest tähendust „kott”. Viie kośa õpetuses ei tähenda see niivõrd kihti kui inimese olemist katvat või ümbritsevat tasandit. Metafoorselt võib öelda, et näiteks annamaya on see osa mis hoiab toiduga saadavat keha "ehitusmaterjali" (nagu anum), prānamaya hoiab endast hingamis ega saadavat energiat jne.. Sõna maya liitvormides nagu annamaya või manomaya tähendab „sellest koosnevat” või „selleloomulist”. Seetõttu on täpsem öelda näiteks „toidugat täidetud ümbris või anum” kui lihtsalt „toidukiht”.
krama – järjekord, sammhaaval kulgev kord. Krama tähendab järjekorda, kulgu või sammhaaval toimuvat järjestust. See on oluline mõiste eriti neis õpetusliinides, kus rõhutatakse, et praktika peab arenema sobivas ja läbimõeldud järjestuses. Krama tuletab meelde, et kõike ei tehta korraga. Enne üht sammu peab valmima eelmine. See puudutab nii ühe harjutuse ülesehitust kui ka kogu praktika arengut pikema aja jooksul. Hea õpetus ei anna ainult tehnikat. Ta annab õige järjekorra.
kriyā – tegevus, toiming, kindla eesmärgiga praktika. Kriyā tähendab tegevust või toimingut. Joogas võib see tähendada nii üldist tegevust kui ka kindlat tehnikat või harjutusviisi. Patanjali kasutab mõistet kriyāyoga. Selle all peab ta silmas kolmeosalist ettevalmistavat teed:
tapas – distsipliin
svādhyāya – eneseuurimine või pühade tekstide uurimine
īśvarapraṇidhāna – pühendumine kõrgemale printsiibile
Kriyā ei ole täpselt sama mis abhyāsa või sādhanā, kuigi need mõisted kattuvad osaliselt. Kriyā rõhutab rohkem tegevust.
kuṇḍalinī – takistus, mis peab taanduma, et prāṇa saaks liikuda. Mõiste kuṇḍalinī ümber on palju segadust. Seda on põhjustanud ebatäpsed ja omavahel vastuolus olevad seletused. Isegi Haṭha Yoga Pradīpikā ei anna selles küsimuses alati üheselt mõistetavat pilti. Krishnamacharya viitab siin ühe vanema joogat käsitleva teksti, Yoga Yājñavalkya, seletusele, mis on selgem ja ühemõttelisem. Selle käsitluse järgi ei ole kuṇḍalinī see, mis peab praktika käigus suṣumṇā’s tõusma. Tõusma peab prāṇa. Kuṇḍalinī on pigem takistus, mis ei lase prāṇa’l keskkanalisse siseneda ja seal vabalt liikuda.
Yoga Yājñavalkya põhjal muutub selgeks, et hilisemates tekstides esinev kujutlus „tõusvast maost” ei ole kõige täpsem viis selle protsessi mõistmiseks. Selle teksti üks keskseid mõtteid on, et prāṇa ja selle eri toimimisviisid kehas on tihedalt seotud joogapraktikaga. Kui praktika on tulemuslik, siis kuṇḍalinī „põleb ära” ning tee prāṇa’le vabaneb. Seda seletatakse kujundlikult. Kerratõmbunud madu hävib kehas tekkiva kuumuse, agni, toimel. Kui see takistus kaob, rullub sõlm lahti ja läbipääs prāṇa’le avaneb. See ei sünni järsku ega hetkega. Isegi nõrgenenud kujul võib kuṇḍalinī veel kaua takistada sissepääsu suṣumṇā’sse.
Seda metafoori lähemalt vaadates võib öelda, et kuṇḍalinī on üks viis tähistada avidyā’t ehk algteadmatust. Nii nagu avidyā võib takistada puruṣa’t nägemast, võib ka kuṇḍalinī takistada prāṇa vaba liikumist ja sulgeda tee suṣumṇā’sse. Kui kuṇḍalinī põleb läbi, lõpeb ühtlasi ka see takistav seisund, mida saab võrrelda avidyā’ga. Siis võib prāṇa siseneda suṣumṇā’sse ja liikuda järk-järgult ülespoole. Sellest vaatepunktist võib haṭha joogat käsitada ka rāja-yoga ettevalmistava või toetava osana. Rāja-yoga on siin mõistetud protsessina, mille käigus prāṇa, puruṣa kaaslane, tõuseb järk-järgult kõrgemale. Kui see liikumine jõuab lõpule, avaneb puruṣa ja ilmneb sisemine kuninglikkus ehk rāja.
Kui praktika põhirõhk asetatakse kuṇḍalinī mõistele endale, siis räägitakse tavaliselt kuṇḍalinī joogast. Krishnamacharya liinis on aga olulisem mõista, et keskne ei ole sensatsiooniline „mao tõus”, vaid takistuse taandumine ning prāṇa vaba ja korrastunud liikumine.
L
langhana – vähendav, kergendav, rahustav suund. Langhana tähendab vähendavat, kergendavat või rahustavat suunda. Seda kasutatakse seda siis, kui inimesel on vaja vähendada raskust, üleliigsust, paisutust või liigset koormust. Langhana-praktika ei tähenda nõrkust. See tähendab teadlikku kergendamist. Mõnikord vajab inimene mitte rohkem jõudu, vaid vähem survet, vähem raskust ja rohkem puhastavat või rahustavat liikumist. Selle vastandpaarina kasutatakse sageli mõistet bṛṃhaṇa.
M
manas – meel, tajuv ja reageeriv mõtteosa. Manas tähendab meele seda osa, mis võtab vastu muljeid, seob neid ja reageerib neile. Seda võib nimetada tajuvaks ja töötlevaks meelekihiks. Manas ei ole sama mis puhas teadvus. Ta kuulub muutliku psüühilise toimimise valda. Joogas on manase rahustamine oluline, sest just siin tekivad hajumine, kõikumine ja harjumuslik reageerimine.
manomaya koša – meeleline või meeleline ümbris. Manomaya tähendab meelelist või meelest koosnevat. Seda mõistet kasutatakse eriti pañca kośa ehk viie kihi õpetuses. Manomaya kośa on meele ja tajude kiht. Siia kuuluvad tunded, muljed ja vahetud psüühilised reaktsioonid. See ei ole inimese kõige sügavam olemus. See on üks kiht, mille kaudu kogemus väljendub.
mantra – (meele kaitse) pühalausung, mõtet kandev helivorm. Mantra on heli, silp, sõna või lausung, mida kasutatakse keskendumiseks, palveks või sisemiseks häälestumiseks. Mantra ei ole ainult tähenduslik tekst. Tähtis on ka tema kõla, rütm ja mõju meelele. Mantra aitab koondada tähelepanu. Mõnes traditsioonis on ta seotud kindla jumaluse või põhimõttega. Teistes rõhutatakse tema puhastavat ja korrastavat mõju.
mūrti – kuju, kujutis, jumaluse nähtav vorm. Mūrti tähendab kuju või nähtavat vormi. India pühendumistraditsioonides tähistab see sageli jumaluse pilti, kuju või skulptuuri, mille kaudu suunatakse austust ja tähelepanu. Mūrti ei ole traditsioonilises mõttes lihtsalt ebajumal. See on vahend, mille kaudu nähtamatu muudetakse tähelepanu jaoks nähtavaks ja suhteliselt ligipääsetavaks.
mudrā – pitser, märk, suunav žest või võte. Mudrā tähendab pitserit, märki või žesti. Joogas ja tantratraditsioonides võib see tähendada käte asendit, kehahoidu, pilgu suunda või peenemat võtet, millel on koondav või suunav toime. Mudrā ei ole ainult sümboolne käemärk. Mõnes praktikas on sellel väga konkreetne roll hingamise, tähelepanu või prāṇa suunamisel. Sõna tuum on selles, et mudrā „pitseerib” või „sulgeb” midagi kindlal viisil.
N
nāḍī – kanal, voolutee. Sõna nāḍī on seotud juurega, mis tähendab voolamist. Joogatraditsioonis tähistab see kanaleid või vooluteid, mille kaudu liigub elu, hingamine, impulss või peenem toimimine. Nāḍī’t ei tule võtta ainult füüsilise anatoomia mõistena. See ei tähenda lihtsalt veresooni või närve, kuigi vahel tuuakse neid võrdluseks. Nāḍī kuulub peenkeha kirjeldavasse keelde. Kõige tuntumad on iḍā, piṅgalā ja suṣumṇā.
nirodha – vaibumine, peatamine, ohjeldamine. Nirodha tähendab vaibumist, peatamist või ohjeldamist. Patanjali kuulsa määratluse järgi on jooga citta-vṛtti-nirodhaḥ – meele liikumiste muutumine ühesuunaliseks keskendumiseks. See ei tähenda vägivaldset mahasurumist. Pigem tähendab see, et mõttelained ei valitse enam kogu kogemust. Meel ei tõmble igas suunas. Ta muutub vaiksemaks, selgemaks ja läbipaistvamaks ja püsib ühes fookuses.
niyama – isiklikud distsipliinid, sisemised põhireeglid. Niyama on aṣṭāṅgayoga teine aste. Kui yama puudutab suhet teiste ja maailmaga, siis niyama puudutab rohkem suhet iseendaga. Patanjali nimetab viis niyama’t:
- śauca – puhtus
- santoṣa – rahulolu
- tapas – distsipliin
- svādhyāya – eneseuurimine või pühade tekstide uurimine
- īśvarapraṇidhāna – pühendumine kõrgemale printsiibile
O
ojas [o:džas] – eluline elujõuvaru, peen vastupidavus. Ojas tähendab peent elulist jõuvaru, vastupidavust ja toitvat tugevust. Seda mõistet kasutatakse eriti āyurveda’s, kuid see sobib ka jooga laiemasse keelde. Kui ojas on tugev, on inimeses rohkem püsivust, elujõudu ja vastupanuvõimet. Kui ojas on nõrk, võib inimene muutuda hapraks, kurnatuks või kergesti häiritavaks. Ojas ei tähenda lihtsalt musklijõudu. See viitab sügavamale toidetud ja kogutud seisundile.
P
pañca kośa – viis ümbrist ehk viis anumat. Pañca kośa tähendab viit ümbrist või ka anumat, mille kaudu inimese olemist kirjeldatakse. Need ei ole viis eri inimest, vaid viis tasandit või ümbrist, mille kaudu kogemus avaldub. Need on:
- annamaya kośa – toidust koosnev ümbris
- prāṇamaya kośa – prāṇast koosnev ümbris
- manomaya kośa – meelest koosnev ümbris
- vijñānamaya kośa – eristavast teadmisest koosnev ümbris
- ānandamaya kośa – õndsuse või õndsuskogemuse ümbris
piṅgalā nāḍī – parem kanal, nn päikesekanal. Piṅgalā nāḍī on üks kolmest peamisest kanalist. Seda seostatakse parema poole, soojema, aktiivsema ja väljapoole suunatud toimega. Vahel nimetatakse seda päikesekanaliks. Piṅgalā’t ja iḍā’t käsitletakse sageli paarina. Nende tasakaal aitab ette valmistada sügavamat hingamistööd ja keskendumist.
prāṇa – elujõud, hingamine, elu kandev liikumine. Prāṇa on jooga üks keskseid mõisteid. Seda võib tõlkida kui elujõudu, elu kandvat liikumist või hingamisega seotud elavat jõudu. Mõnikord tähendab see kitsamalt hingamist. Mõnikord tähistab see kindlat toimimisala kehas. Mõnikord üldist elusust. Prāṇa’t ei tule samastada ainult füüsilise õhuga. Hingamine on küll peamine tee, mille kaudu prāṇa’ga töötada, kuid prāṇa mõiste on laiem. See puudutab kogu elavat toimimist. Krishnamacharya traditsioonis on väga oluline, et hingamist ei käsitata ainult kopsuõhu liigutamisena. Hingamistöö kaudu mõjutatakse kogu inimese seisundit.
prāṇamaya kośa – prāṇast koosnev ümbris. Prāṇamaya kośa on üks viiest kośa’st. Prāṇamaya tähendab prāṇast koosnevat või prāṇa’ga seotud. See osutab elujõu, hingamise ja elava toimimise ümbrisele. Kui annamaya kośa viitab füüsilisele kehale, siis prāṇamaya kośa viitab sellele, mis teeb keha elavaks, liikuvaks ja toimivaks. Siia kuulub hingamise rütm, elavus ja sisemine jõu liikumine. Joogas on see väga oluline tasand, sest hingamise kaudu saab inimest sügavalt mõjutada.
prāṇāyāma – hingamise ja elujõu suunamine. Prāṇāyāma on aṣṭāṅgayoga neljas aste. Seda tõlgitakse sageli lihtsalt hingamisharjutuseks, kuid see on liiga kitsas. Prāṇāyāma tähendab hingamise teadlikku kujundamist ning prāṇa suunamist. Patanjali kirjeldab siin sissehingamist, väljahingamist ja pausi. Krishnamacharya traditsioonis rõhutatakse, et töö peab olema järkjärguline. Ei ole tark rõhuda liiga vara hingamise kinnihoidmisele. Esmalt peab hingamine muutuma selgeks, sujuvaks ja sobivaks.
Prāṇāyāma eesmärk ei ole trikk ega rekord. Selle eesmärk on muuta hingamine peenemaks ning toetada meele rahunemist.
prajñā [pragnja] – selge taipamine, kõrgem arusaamine. Prajñā tähendab selget taipamist, eriliselt puhast arusaamist või sügavamat tarkust. See ei ole lihtsalt kogutud teadmine. Prajñā viitab selgusele, mis näeb asju õigemas valguses. Joogas võib prajñā sündida siis, kui meel on vähem segatud ja tähelepanu rohkem koondunud. See ei ole pelgalt loogiline mõttekäik. Selles on rohkem vahetut selgust. Prajñā aitab eristada, mis on püsiv ja mis mööduv, mis kandev ja mis eksitav.
prakṛti – loodus, avalduv algmaterjal. Prakṛti tähendab loodust või algset avalduvat alust, millest kogemuslik maailm kujuneb. Klassikalises jooga ja sāṅkhya mõttes on prakṛti kõik see, mis muutub, avaldub ja toimib. Sinna kuuluvad ka meel, aistingud ja peenemad psüühilised protsessid. Seetõttu ei ole meel joogafilosoofias lõplik ise. Ta kuulub prakṛti valda.
pratyāhāra – meelte tagasitõmbumine. Pratyāhāra on aṣṭāṅgayoga viies aste. See tähendab, et meeled ei jookse enam automaatselt iga välise ärritaja järel. Tähelepanu hakkab pöörduma sissepoole. See ei tähenda meelte hävitamist ega tuimust. Pigem tähendab see, et meel ei ole enam väliste tõmmete ori. Sellest sünnib suurem kogutud seisund ja valmisolek keskendumiseks.
puruṣa – puhas nägija, puhas teadvelolek. Puruṣa on klassikalises joogafilosoofias puhas nägija. See on teadveloleku põhimõte, mis ei ole ise muutuv meel ega keha. Puruṣa ei tegutse samal viisil nagu meel. Ta on see, kellele kogemus ilmub. Jooga sügavam eesmärk on õppida eristama puruṣa’t prakṛti’st. Siis ei samastata enam kõiki mõtteid, tundeid ja muutusi oma tõelise olemusega.
prakṛti – loodus, avalduv algmaterjal
Prakṛti tähendab loodust või avalduvat algset alust, millest kogemuslik maailm kujuneb. Klassikalises jooga ja sāṅkhya mõttes on prakṛti kõik see, mis muutub, avaldub ja toimib.
Sinna kuuluvad ka meel, aistingud ja peenemad psüühilised protsessid. Seetõttu ei ole meel joogafilosoofias lõplik ise. Ka meel kuulub muutuvasse looduse valda.
Jooga sügavam eesmärk on õppida eristama puruṣa’t ja prakṛti’t.
puruṣa – puhas nägija, puhas teadvelolek
Puruṣa on klassikalises joogafilosoofias puhas nägija. See on teadveloleku põhimõte, mis ei ole ise muutuv meel, keha ega psüühiline protsess. Puruṣa ei tegutse samal viisil nagu meel. Ta on see, kellele kogemus ilmub.
Kui inimene samastab end täielikult meele, tunnete ja rollidega, siis ta ei erista puruṣa’t prakṛti’st. Sellest sünnib segadus. Jooga aitab seda segadust vähendada.
Puruṣa ei ole objekt, mida saab lihtsalt ette kujutada. See on pigem see, mille tõttu teadvelolek üldse on võimalik.
R
rajas [radžas] – aktiivsus, liikumine, rahutus. Rajas on üks kolmest guṇa’st. See tähendab aktiivsust, liikumist, hoogu ja rahutust. Rajas paneb asjad liikuma. Ilma rajase toimeta ei oleks ettevõtmist, muutust ega dünaamikat. Probleem tekib siis, kui rajast on liiga palju või ta ilmneb valel ajal. Siis muutub meel kärsituks, hajuvaks või ärevaks. Inimene tegutseb palju, kuid ei püsi. Joogapraktikas ei püüta rajast hävitada. Teda püütakse korrastada ja tasakaalustada.
santoṣa – rahulolu, leppiv selgus
Santoṣa on üks niyama’dest. See tähendab rahulolu. Mitte passiivset allaandmist, vaid tasakaalukat võimet olla selles, mis on, ilma pideva sisemise nurisemiseta.
Santoṣa ei välista arengut ega pingutust. Pigem tähendab see, et inimene ei ehita oma elu üksnes puudusetundele. Ta oskab märgata seda, mis on juba olemas.
Joogapraktikas aitab santoṣa vähendada rahutut tahtmist kõike kohe muuta või omandada.
S
Saṁyama – koondatud süvatähelepanu. Saṁyama tähendab dhāraṇā, dhyāna ja samādhi ühendatud rakendamist. See on Patanjali järgi süvenenud tunnetuse oluline vahend. Kõigepealt koondatakse tähelepanu. Seejärel muutub tähelepanu voog katkematuks. Lõpuks süveneb see täielikuks neeldumiseks. Kui need kolm toimivad koos, saab rääkida saṁyama’st. Patanjali seostab saṁyama’t eri laadi taipamise ja teadmisega. Seepärast on see rohkem kui tugev keskendumine. See on väga küps meele seisund.
Sādhanā - millegi saavutamine, teostamine, lõpuni viimine. Joogatraditsioonis tähendab igasugust personaliseeritud praktikat, harjutust mis viib praktiseerija ehk sādhaka soovitud eesmärgini. Joogasuutra kasutab ka sõna abhyāsa mis tähendab regulaarset ja pika aja vältel sooritatud tegevust mis koos takistavatest tegevustest-harjumustest loobumisega viib soovitud tulemuseni. Joogasuutra kasutab ka sõna kriyā - tegevus - millel on antud kontekstis kindlad omadused. Joogasuutra räägib kriyā-joogast kui ettevalmistavast tegevusest mis peaks olema kantud kolmest lahutamatult seotud osast: puhastav distsipliin (tapas), teadlik enese tundmaõppimine (svādhyāya) ning oma piirangute teadvustamine ja austamine (īsvarapraṇidhāna).
Kõik need sõnad - sādhanā, abhyāsa ja kriyā on sama tähendusega.
satya – tõepärasus, ausus, tõde. Satya on üks yama’dest. See tähendab tõepärasust ja ausust. Satya ei tähenda ainult valetamata jätmist. See tähendab, et sõna, tegu ja sisemine hoiak oleksid kooskõlas tõega. Joogas peab satya käima koos ahiṁsā’ga. Tõde ei tohi muutuda relvaks, millega teisele haiget teha. Samas ei tohi ka näiline leebus muutuda tõe vältimiseks. Satya puudutab ka enesevaatlust. Inimene peab suutma näha oma tegelikku seisundit.
Suṣumṇā - keskkanal mille sissepääsu tavaolukorras blokeerib kuṇḍalinī
Sukha - rahulik õnnelikkus, selge rahulolu seisund. Sõna tähenduse alged on "avara ruumi" mõistes.
V
vijñānamaya kośa – eristavast teadmist hoidev ümbris. Vijñānamaya kośa on üks viiest kośa’st. Vijñāna tähendab eristavat teadmist, mõistmist või taipamist. Vijñānamaya tähendab sellest koosnevat või selleloomulist. Koos sõnaga kośa osutab see eristava mõistmise ümbrisele. See tasand on seotud arusaamise, otsustusvõime ja sisemise eristamisega. Ta on peenem kui vahetult reageeriv meel, kuid ei ole veel lõplik ise. Selle mõiste kaudu rõhutatakse, et inimeses on olemas ka võime näha vahet, hinnata ja mõista.
S
śakti – jõud, vägi, toimev vägi. Śakti tähendab jõudu, väge või toimivat väelist printsiipi. India traditsioonides võib see tähendada nii jumalikku naisprintsiipi kui ka üldisemalt toimivat väge või võimet. Jooga kontekstis võib śakti osutada sellele, mis paneb protsessid liikuma ja annab neile toime. Sõna ei tähenda ainult mütoloogilist kuju. See võib tähendada ka inimese sees toimivat jõudu, võimekust või elavat väge. Sõna tähendus sõltub alati kontekstist. Mõnikord on rõhk kosmilisel väel. Mõnikord praktilisel toimel.
śauca – puhtus, selgus, korrastatus. Śauca on üks niyama’dest. See tähendab puhtust. Seda võib mõista nii välise kui ka sisemise puhtusena. Väline puhtus puudutab keha, ümbrust ja harjumusi. Sisemine puhtus puudutab meele selgust ning liigse segaduse vähenemist. Śauca ei tähenda sunduslikku steriilsust. Selle mõte on korrastatus ja sobivus. Joogapraktika edeneb paremini, kui elu ja meel ei ole pidevas läbisegamises.
smṛti – mälu, meeles püsimine. Smṛti tähendab mälu või meeles püsimist. Joogas ei ole mälu lihtsalt passiivne arhiiv. Ta mõjutab seda, kuidas inimene olevikku kogeb. Varasemad kogemused püsivad meeles ning kujundavad tulevasi reaktsioone. Smṛti võib olla kasulik, sest see aitab õppida ja meenutada. Samal ajal võib see hoida elus vanu mustreid. Seepärast on oluline, et mälu ei võtaks kogu tähelepanuvälja enda alla.
śraddhā – usaldus, uskumus, veendumuse jõud. Śraddhā tähendab usaldust, usku või sügavat veendumust. Joogas ei tähenda see pimedat uskumist. Pigem tähendab see sisemist kindlust ja usaldust tee, õpetuse või praktika suhtes. Ilma śraddhā’ta on raske pikalt harjutada. Meel kahtleb, hajub või loobub kiiresti. Kui śraddhā on olemas, ei tähenda see jäika dogmaatilisust. See tähendab, et inimene on oma teel kohal usaldusega. Patanjali nimetab śraddhā’t ühe olulise toena süvenemise ja edasiliikumise jaoks.
sthira – kindel, stabiilne, püsiv. Sthira tähendab kindlat, stabiilset ja püsivat. Patanjali kasutab seda āsana kirjeldamisel koos sõnaga sukha. Hea āsana peab olema sthira ja sukha – korraga stabiilne ja mugav. Sthira ei tähenda jäikust. See tähendab kindlust ilma liigse pingutuseta. Kehas väljendub see tasakaalus toena. Meeles väljendub see hajumata kohaloluna.
stambha – peatumine, paigalseis, hingamise paus. Stambha tähendab peatumist või paigalseisu. Hingamistöös kasutatakse seda hingamise pausi kirjeldamiseks. Patanjali räägib stambha vṛtti’st kui ühest hingamise põhiaspektist. See ei tähenda sunduslikku hinge kinnihoidmist. Küpses prāṇāyāma’s sünnib paus loomulikumalt ja sobivamalt. Kui paus on vägisi tekitatud, võib see häirida hingamise terviklikkust.
sukha – kergus, avarus, rahulik heaolu. Sukha tähendab kergust, avarust ja rahulikku heaolu. Seda võib tõlkida ka mugavuseks, kuid parem on mõelda sellele kui sobivale ja vabale seisundile. Āsana kontekstis tähendab sukha, et asendis on ruumi. Midagi ei suru liigselt. Hingamine saab liikuda. Tähelepanu ei takerdu ainult ebamugavusse. Sukha ei ole pehme mugavlemine. See on seisund, kus jõud ja kergus on tasakaalus. Vt ka duḥkha.
suṣumṇā – keskkanal. Suṣumṇā on joogatraditsioonis keskne kanal. Seda kirjeldatakse kui telge või keskset vooluteed, millega seostatakse sügavamat sisemist koondumist. Krishnamacharya liinis rõhutatakse, et suṣumṇā ei avane lihtsalt kujutluse või jõulise tahtmise peale. See muutub oluliseks siis, kui praktika on küps ja takistav seisund väheneb. Selles mõttes on suṣumṇā seotud prāṇa korrastumisega. Suṣumṇā’t ei tule võtta tavalise anatoomilise toruna. See on peenkeha kirjeldav mõiste.
svādhyāya – eneseuurimine, pühade tekstide uurimine
Svādhyāya on üks niyama’dest. See tähendab eneseuurimist ning ka pühade või õpetuslike tekstide uurimist. Need kaks ei ole teineteisest lahus. Tekstide uurimine peaks aitama inimesel ennast paremini näha. Eneseuurimine peaks omakorda muutma tekstid elavaks. Svādhyāya ei tähenda lõputut eneseanalüüsi. Selle mõte on õppida märkama oma kalduvusi, seisundeid ja piiranguid ausalt ning selgelt.
T
tapas – distsipliin, kuumus, puhastav pingutus. Tapas on üks niyama’dest. Sõna tähendab kuumust, distsipliini ja puhastavat pingutust. Tapas on jõud, mis aitab inimesel püsida praktikas ka siis, kui see ei ole mugav. Tapas ei tähenda enese karistamist. See ei tähenda ka toorest pressimist. Õige tapas on selge, mõõdukas ja eesmärgipärane. Ta põletab läbi loiduse, hajumise ja liigse mugavuse. Krishnamacharya traditsioonis peab tapas alati jääma sobivuse piiridesse. Liigne surve ei puhasta, vaid kahjustab.
U
udāna – ülespoole liikuv prāṇa
Udāna on üks prāṇa peamisi toimimisviise. Seda seostatakse ülespoole liikuva suuna, väljenduse, kõne ja tõusva jõuga.
Traditsioonilistes kirjeldustes seostatakse udāna’t sageli kõne, eneseväljenduse ning tõusva elava toimega. See ei ole lihtsalt füüsiline liikumine. See on suund, milles eluenergia võib toimida.
Nagu teisedki prāṇa jaotused, ei ole see mõeldud jäiga anatoomilise skeemina, vaid toimimise kirjeldusena.
vyāna – laialikandev prāṇa
Vyāna on üks prāṇa peamisi toimimisviise. Seda seostatakse laialikandva, läbistava ja kogu keha ulatuses toimiva jõuga.
Kui mõni prāṇa suund on seotud keskme, tõusu või laskumisega, siis vyāna tähistab levikut ja ühendatust. Ta aitab mõista, kuidas elu ei toimi vaid ühes kohas, vaid kogu tervikus.
See mõiste on kasulik eriti siis, kui räägitakse prāṇa terviklikust jaotumisest kehas ja olemises.
V
vāsanā – sügav kalduvus, peen harjumuslik tõmme. Vāsanā tähendab sügavat kalduvust või peent harjumuslikku tõmmet. Kui saṁskāra on jälg, siis vāsanā on sageli sellest välja kasvav kalduvus või maitse, mis suunab inimest jälle samasse suunda. Vāsanā aitab seletada, miks mõni harjumus tundub väga visa. Asi ei ole ainult teadlikus otsuses. Sageli on sees sügavam tõmme, mis tegutseb peaaegu märkamatult.
Y
yama – käitumise põhireeglid, hoidumised. Yama on aṣṭāṅgayoga esimene aste. See puudutab inimese suhet teiste, maailma ja oma tegudega. Yama’d ei ole lihtsalt välised keelud. Need on põhimõtted, mis aitavad elu ja meelt korrastada.
Patanjali nimetab viis yama’t:
- ahiṁsā – vägivallatus
- satya – tõepärasus
- asteya – mittevarastamine
- brahmacarya – mõõdukus ja energia hoidmine
- aparigraha – mittehaaramine, mittekogumine
yoga – jooga, vaimne distsipliin, meele vaibumise tee. Sõna yoga on tõlgitud mitmeti. Sageli öeldakse, et see tähendab ühendust või liitu. Mõnes kontekstis võib see sobida, kuid Patanjali jooga jaoks ei ole see piisav. Patanjali järgi on jooga citta-vṛtti-nirodhaḥ – meele liikumiste vaibumine. Seega ei tähenda jooga ainult meeldivat ühtsustunnet või üldist heaolu. See tähendab kindlat teed ja distsipliini, mille kaudu meel muutub selgemaks.
Jooga ei võrdu ainult āsanaga. Āsana on oluline osa, kuid mitte kogu tee.
yogasūtra – Patanjali joogat käsitlev suutrate kogum. Yogasūtra on lühikeste õpetuslausete kogum, mida omistatakse Patanjalile. See on üks klassikalise jooga põhitekste. Tekst käsitleb meelt, praktikat, takistusi, keskendumist, samādhi’t ja vabanemist. Suutrad on väga lühikesed. Seepärast on neid eri aegadel palju kommenteeritud. Enamik arusaamatusi tekib siis, kui suutraid loetakse tänapäevaste oletuste kaudu ilma traditsioonilise selgituseta. Patanjali tekst on lühike, kuid väga tihe.
