Svādhyāya - mina vaatlen mind, saate aru?!

Jooga ei ole sugugi mitte eelkõige keha erinevatesse asenditesse sättimine. See on kõigest vahend millegi sügavama jaoks. Öeldakse, et asanapraktika vähendab rajast (aktiivsuse energiat) kehas ja pranayama vähendab tamast (raskust, pimedust) meeles. Kui keha on rahulik ja meel selge, siis kuhu edasi. Üks võimalusi on vaadelda, uurida meie  enda olemuse peenemaid kihte. Jälgida kuidas meie meel, meie psüühika toimib. Järgnev on suhteliselt vaba tõlge Krishnamacharya pikaajalise õpilase Srivatsa Ramasvami seletusest :

Kui ma vaatan sind siis sina oled objekt (vaadeldav) ja mina subjekt (vaatleja). Kuidas see see nägemine toimib? Valgus langeb sulle ja osa peegeldub minu silma, silmapõhja valgustundlikele rakkudele. Need muudavad valguse impulssideks mis liiguvad närvide kaudu ajju. Teadlased ütlevad, et aju tõlgendab signaale ja seetõttu ma näen.

Astume sammukese edasi. Signaalid on minusse sisenenud. Aju tõlgendab signaale ja see kõik juhtub minu sees, minu ajus. Aga kuidas ma näen sind minust väljaspool. Aju projitseerib (vṛtti) signaalid peale kooskõlastamist teiste signaalidega ja nende rekonstrueerimist. Kui  ma näen sind siis  näen oma meele tekitatud projektsiooni sinust oma ajus, kuid see ilmub  justkui kujutis sinust asuks minust väljaspool. Kõik see toimub mitte füüsilises ruumis (bhuta ākāśa) vaid mentaalses ruumis (chitta ākāśa).  Nii-et kui ma näen sind siis näen vaid oma meele projektsiooni sinust. Sama on kõigi objektidega mu ümber.

Kuid mitte ainult. Meel projitseerib ka minu sind nägemas. On ilmselge, et kui ma näen sind siis tajun et seisan sinu ees. Kuigi ma ei näe kogu oma füüsilist keha, olen ma teadlik et räägin sinuga, just nagu ma seda praegu tunnen.  Samuti olen ähmaselt teadlik ruumist mu ümber. Lisaks sellele, kui signaalid tulevad sinu juurest, siis mu meel tõlgendab neid emotsionaalselt ja intellektuaalselt ja mul tekib keeruline liitkogemus kui ma sinuga suhtlen. Mu kogemus sisaldab  minu asendit , sinu nägemist ja kuulmist minu silmade ja kõrvade abil ja pideva liitkogemuse saamist.

Niiet mis meil nüüd siis on?  Alustasin seismisest ja sinuga suhtlemisest. Nüüd aga mõistan, et ma jälgin oma mentaalseid projektsioone mis sisaldavad kogemusi millest ma alustasin.  Ma ei ole lihtsalt füüsiline isik kes seisab ja räägib, vaid keegi kes on teadvel meele muutuvatest projektsioonidest. See tähendab,  et ma olen miski mis pidevalt vaatleb mis toimub mentaalsel tasandil. Mentaalsel tasandil sisaldavad vṛtti’d  mind kasutamas tajusid, mu silmi ja kõrvu, ning kogemas isikut (vaadeldavat) näiteks sind.  Vaatleja on niisiis minu „ise“ mis on puhas teadvus ja vaadeldav on cittavṛtti. Cittavṛtti ehk vaadeldav sisaldab kogemuslikku  Iset, tajusid ja kogemuse objekte. Seda kutsutakse triputi, ehk kolmest tegurist koosnev.  Patanjali kutsub neid  grāhita (jälgija) grahaṇa (tajud) ja grāhya (jälgitav).

Kui see on arusaadav, siis saan vaadelda kuidas mu chittavṛtti’d ei ole piiritletud välise maailmaga. Ma võin jälgida asju ja neid vigaselt tõlgendada, millisel juhul vrtti nimetatakse viparyaya vṛtti (ekslik projektsioon). Võin ka silmad sulgeda ja und näha (nii ärkvel kui magades), mida nimetatakse vikalpa vṛtti. Mu meel võib olla ka täiesti tühi nagu sügavas unes. Samuti võin uneleda mineviku mälestustes. Mõistmine, et see mis ma kogen on kõigest mentaalne projektsioon ja „mina“ olen kõigest jälgija, on niisiis esimene samm mille kohta saab lugeda tekstidest või kuulda õpetaja vahendusel. Kui selline vaatenurk muutub ükskord loogiliseks (see võib võtta mitmeid päevi, kuid või aastaid, et sellise mõtteviisiga harjuda) siis muutub omaseks ka mõistmine, et cittavṛtti’d on „jälgitav“. Ma mõistan ühtlasi ka erinevust oma „füüsilise mina“  ja „jälgija mina“ vahel. Ma mediteerin või mõtisklen pidevalt värskelt avastatud „mina“ ehk jälgitava üle. Aeglaselt kuid kindlalt võtab maad arusaamine et „mina“ olen puhas teadvus (jälgija) ja „nüüd õnnelik, nüüd õnnetu“ mina on lihtsalt jälgitav, vaadeldav objekt mentaalses ruumis. Lõpuks muutub meel jooga praktikate abil vabaks igasugustest vṛtti’dest ning mu intellekt ütleb mulle , et „mina“ olen puhas kiretu jälgija. Joogid kutsuvad seda kogemust yogika pratyakṣa (otsene kogemus jooga vahendite abil).

Aeglaselt kuid kindlalt võtab maad arusaamine et „mina“ olen puhas teadvus (jälgija) ja „nüüd õnnelik, nüüd õnnetu“ mina on lihtsalt jälgitav, vaadeldav objekt mentaalses ruumis.