Joogateraapiast (loengutekst)
Sõna „jooga“ on India kirjalikus pärandis säilinud ajast kusagil 2000 aastat tagasi. Arheoloogilised allikad viitavad vanusele u 4000 aastat. Tõenäoliselt on see kunst veelgi vanem. Läänemaailmas mainitakse sõna „jooga“ esmakordselt aastal 1785 esmakordsetes Bhagavad Gita tõlgetes. Sellest ajast kuni varaste 20ndateni võis see sõna väljaspool Indiat käivitada kujutluspilte eksootilistest askeetidest kes omasid müstilisi kehaväänamise võimeid olles - mõnede allikate väitel – võimelised kontrollima aega, ruumi, ainet ja isegi surma.
1930ndatel leidis aset märkimisväärne muudatus, mis võib olla teetähiseks inimese teadvuse arengus. Mitmed andekad ja veenvad india õpetajad rändasid mujale maailma demonstreerides jooga tehnikaid – keha liikumisi, kontrollitud hingamist ja keskendumisvõimet. Need ei olenud üleinimlike võimete näited, vaid vahetult praktikas rakendatavad. Jooga oli vahend keha tervise parendamiseks, vahend tervenemisprotsessis ja mõistuse, loovate ja vaimsete võimete suurendaja.
Nende kõige silmapaistvamate õpetajate seas oli mitmeid kes olid üheainsa märkimisväärse mehe Tirumalai Krishnamacharya õpilased. Krishnamacharya poja – TKV Desikachari sõnul, uskus tema isa et jooga on India suurim kink maailmale. Mitmete õpetajate põlvkondade pingutuste tulemusel ei ole jooga enam idamaade esoteeriline õpetus vaid väga praktilisel kujul miljonite inimeste igapäevaelu osa kogu maailmas.
Joogat õpetatakse ülikoolides, kogukonnakeskustes, gümnaasiumides, tervisekeskustes ja spordiklubides, haiglates, toetusgruppides ja loomulikult tuhandetes spetsialiseeritud koolides. Jooga tehnikad on kaasatud teraapiatesse mis leevendavad hingamiselundkonna häireid, migreene, kroonilist seljavalu. Samuti aga ka taastumist vigastustest, infarktidest, insultidest. Jooga meditatiivsed praktikad viivad inimese teisele poole harjumuspärast mõtlemist ja materiaalse maailma koormavaist pingeist.
Sõna „jooga“ üks tõlkevõimalusi on: „jõudmine sinna kus pole varem oldud“. Krishnamacharya võttis seda sõnasõnalt: inimene on piiramatu tema võimetes olla selge teadvusega, mõista ja muutuda. Francis Bacon on enam kui 400 tagasi aastat öelnud et „ inimese meelt saab laiendada kosmiliste saladuste hiiglasliku suuruseni, kuid ei saa neid müsteeriume kokku suruda, et mahtuda väiklasesse meelde“ .
Jooga ei ole religioon. See ei ole hindu religiooni osa nagu tihti ekslikult arvatakse. Hinduism on suhteliselt noor paarsada aastat vana nähtus. Jooga on üks 6st india traditsioonilisest filosoofilisest koolkonnast. Kuna jooga on avatud ja vaba suhtumisega siis võivad seda kasutada erinevate religioonide inimesed. Olen koostanud harjutuskavu kasutades kristlikke palveid ja sobiva praktika saab teha ateistile või inimesele kes usub teaduse väge.
Sellega seoses meenub, et viimasel ajal sagenevad teaduslikud uurimused mis kinnitavad jooga konkreetset toimet eri haiguste puhul. Viimastel nädalatel näiteks olen lugenud artikleid mis käsitlevad jooga head mõju depressiooni ja ängistuse all kannatavatele inimestele ja Ameerika kardioloogide ajakirjas avaldati uurimus jooga oluliselt positiivsest mõjust südame rütmihäirete ja mõnede muude südameprobleemide puhul. Stressivähendavast toimest ilmub uuringuid pea iga kuu.
Joogal on tavapäraselt kolm eri eesmärkidega kasutusvaldkonda:
a) Vaimne enesetäiustamine ( eluaegne, suurt pühendumist nõudev, ideaali saavutamise püüdlemine, praktika on „elu eesmärk“)
b) Igapäevast elu toetav (toetab tervist, selgust, immuunsust, head töövõimet jne)
c) Jooga tervendamiseks – yoga cikitsa ( tervendamiseks, konkreetsete kannatuste leevendamiseks või eemaldamiseks, tihti väga suurel määral lihtsustatud et inimese hetkevõimetele vastavuses olla, praktika ajutine, kuni tulemuste saavutamiseni)
YOGA CIKITSA
Krishnamacharya noorusaegadel oli inglise kolonisatsiooni tõttu mitmed india traditsioonilised tervendamiskunstid nagu ayurveda ja jooga peaaegu välja suremas. Inglased tõid moodsa lääne meditsiini mis toimis kiiresti kuid rõhutas abi otsimist väljastpoolt nö allhanke teel. Me ei tee ise vaid laseme kellegi/millelgi seda meie eest teha. Inimesed kes olid harjunud otsima abi iseendast, sattusid süsteemi kus abi tuli otsida väljast. See muutis inimesed mõnevõrra abituteks ja laisaks. Kui inimene on haige siis on ta nõrk ja mugav on lasta ennast terveks teha kellelgi teisel. Muistsed joogid leidsid oma tugevused üles ka haigetena.
Lääne meditsiini kiirel toimel on kahtlemata omad positiivsed küljed. Kiiresti kulgevate haiguste ravimisel ei saa aeglased kunstid abiks olla. Vähi või näiteks kooma puhul või kiiresti kulgevate haiguste korral ei saa jooga operatiivset abi pakkuda.
TERVIS tähendab joogas seisundit kus meie võimed saavad avalduda parimal võimalikul viisil,
a) Praktikas võime püüda saavutada olukorda kus kõik keha osad ja 11 meelt toimivad perfektselt.
b) Aga inimeste puhul kes eri põhjusetel ei saa olla perfektsed on joogapraktikal ülalhoidev, toetav ja hooldav tähtsus. See arvestab vanust ja muid tegureid. Ära võitle vanusega vaid muutu koos sellega.
Suur viga oleks pidada joogat ainult füüsiliseks distsipliiniks – see hõlmab tegelikult kogu meie olemust – võime kasutada füüsilis harjutusi keha lõdvestamiseks või pingutamiseks, hingamisharjutusi keha energeetiliste protsesside juhtimiseks, keskendumist, häält ja palju muud millel on mitmekesine psühhofüüsiline mõju ja mis koostoimes ulatuvad meie olemuse (psüühika) väga sügavate kihtideni.
Joogateraapia on individuaalne üks-ühele, õpetaja-õpilane protsess. Rühmatreeningutel võivad olla tänapäeval teatud eelised kuid me oleme igaüks ainulaadsed olendid. Planeedil Maa ei ole kaht täiesti ühesuguse ülesehitusega inimest. Ja meie kannatused võivad olla põhjustatud väga erinevatest teguritest isegi kui nende tulemus on väliselt samasugune. (ülekaal võib olla põhjustatud ainevahetushäirest või stressist, põhjus on erinev, praktika nende puhul peab olema erinev). Nende põhjuste uurimine pole kunagi võimalik grupis. Ka praktika mida inimene peaks tegema on täiesti erinev isegi kui diagnoos on sama. Samuti pole joogat võimalik õppida raamatu järgi – samadel, eelmainitud põhjustel – ja raamat ei näe sind ega sinu probleemide ainulaadset ülesehitust.
Joogateraapia on eripärane veel seepärast et õpilane, abivajaja tuleb õpetaja juurde. Ta peab tegema esimese sammu. (see on juba esimene aste oma jõu leidmisel, kui sul on see jõud olemas saab selle baasil juba jätkata) Õpilane ütleb mida ta vajab, mitte õpetaja ei paku et teeme seda või teist sulle. Seda kes abi ei soovi ei saa aidata ning abivajaja peab võtma ise vastutuse oma tervenemise, paranemise eest. Ta ei saa olla passiivne joogateraapias, see on eneseväestamise protsess. See on ka aeganõudev, mitte kiire lahendus – kui seeme istutada siis taime kasvamine sellest nõuab aega, me ei saa seda vägisi kiirendada. Joogat on tihti võrreldud aedniku suhtumisega – seeme tuleb istutada, siis selle eest hoolitseda ja oodata kuna ta kasvab ja vilju kandma hakkab. See on loomulik protsess ning soov seda kiirendada või võimendada võib anda soovitule vastupidiseid tulemusi.
Joogateraapia ei saa aidata kõikidel juhtudel. Tänapäeval on see eelkõige täiendvahend kus eelisjärjekorras kasutatakse keha omi vahendeid kui haiguse iseloom selleks aega annab. Ja esimene vahend on puhkus.
Joogateraapias tegeletakse inimesega mitte haigusega. See on mitmesuunaline protsess mis hõlmab inimese olemuse eri tahke. Esimene aste on alati probleemi, sümptomite rahustamine seejärel püütakse probleemi ja selle põhjuseid eemaldada.
Protsess on alati inimesekeskne arvestades konkreetse abivajaja võimeid, vajadusi, võimalusi – elukutset, aastaega, elutingimusi jm. See on ka arenev protsess mitte ühekordne harjutuste koostamine. Sedamööda kuidas inimene muutub praktika käigus peaks muutuma ka praktika.
Oluline on teadvustada ka erinevusi ravimises ja tervendamises: kui me räägime ravimisest siis tähendab see haiguse eemaldamist kuid samas ei taastu ühendus inimese sügavama Minaga . Kui aga ühendus oma Minaga taastub siis oleme tervendatud – kannatused vähenevad või kaovad.
Joogaõpetus räägib üldistavalt kannatusest. Haigus võib olla üks kannatuse tahke. Kuid kannatus võib olla ka see kui sa tunned et „südamel on justkui kitsas, pole ruumi, tahaks nagu midagi aga ei tea mida, miski justkui puudub su elust ja pole seda avarust mis laseks hingel vaba olla“. Sanskritikeelne sõna kannatuse jaoks on DUHKHAM. Sõnasõnalt tähendab see „kitsast ruumi“. Just see et meil on justkui enda sees ruumi puudu, miski ahistab ja surub on ehk esmane tundemärk kannatusest. Stress ja ängistus on siit juba mitu sammu edasi rääkimata muudest probleemidest mida need võivad edasiarenedes kaasa tuua kui krooniliseks muutuvad.
Mis on kannatuste põhjused?
Kõige olulisemate haiguste põhjustena, kannatuse põhjustena, nähakse 5 asjaolu
a) Mitteteadmine (või rumalus) - on nagu tüvi millel kasvab neli oksa
b) Vale samastumine, ego (mina olen..., mul on õigus, mina tean jne)
c) Himu (nõudmised, soovid, tahame seda mis oli meeldiv eile, mitte seda mida on vaja täna)
d) Eitamine, äratõukamine, viha (tuleneb negatiivsetest kogemustest mida me ei taha korrata, või mida me ei tunne)
e) Hirm (kõige salajasem teadmatuse aspekt, ebakindlus, aga mis nad minust arvavad, me ei taha vananeda, me kardame surma)
Need Teadmatuse neli külge, ükshaaval või kõik koos varjutavad meie igapäevast taju. Need on aktiivsed meie alateadvuses ja selle tulemusena oleme kogu aeg rahulolematud. Võrdleme end teistega, see tekitab rahulolematust või vahel hoopis toidab üleolekutunde tekkimise läbi illusoorset rahulolu. Mõlemal pole midagi tegemist selguse ja mõistmisega.
DUHKHAMi - kannatuse vastand on SUKHA – õnn. Sõnasõnalt tähendab see avarat ruumi.
Kui mõtleme siit edasi siis paljud füüsilised probleemid on tingitud sellest et „RUUM VÄHENEB“ – selgroo lülide vahelise diski väljasopistus vajutab närvi peale = ruumi pole. Lihased kroonilises pinges ja tihedad ja kõvad = ruumi pole. Põlveliiigeses on ruum kahe luupinna vahel vähenenud ja üks luu käib vastu teist – ruumi pole. Hüübinud veretombuke ummistab veresoone = jälle toimub ruumi takistamine.
Kui üldistada siis põhiline millega jooga tegeleb on inimese viimine AHENENUD,kitsast seisundist AVARDUNUD seisundisse.
Aga ka HAIGUSEST , mida defineeritakse kui keha erinevate struktuursete koostisosade tasakaalutust, STABIILSUSESSE ja TASAKAALU.
LOOTUSETUSEST (rogyam - sanskriti sõna tähendab siin midagi mis viib valgusest pimedusse) selle puudumise poole.
HÄIRITUD MEELEST sellise meele poole mis pole pidevalt ja suvaliselt muutuvate tunnete ja emotsioonide ripats – KINDEL MEEL
HÄIRITUD KEHAST mis võib näiteks toimida lahus mõistusest nagu kuutõbise puhul – meel magab keha liigub, RAHULIKU JA TASAKAALUS HARMOONILISELT toimiva keha poole.
Jooga teooria mitmed põhimudelid on üles ehitatud sümboolsetele mudelitele. Mõneti poeetilises vormis ja üldistades räägitakse maailma ja inimese toimemehhanismidest. Need üldistused võimaldavad näha tervikut ja kirjeldavad maailma teisiti, mitte vanamoodsalt või rumalalt aga lihtsalt teisiti.
Üks põhilisemaid mõisteid on PRAANA. See on eluenergia, midagi väga fundamentaalset tänu millele eksisteerib elu. See on seotud hingamisega aga selle all ei peaks mitte mõistma vaid organismi hapniku ja süsihappegaasi vahetust. Usun et parem oleks mõista praanat summana väga mitmetest energiavooludest kehas – vereringe, närvides liikuvad elektrokeemilised impulsid, lümfivool, soojustasakaal, ainevahetus jne. See on miski mis hoiab kõiki neid eluavaldusi toimimas, kõige selle voolamine. Kui kõik see toimub nagu vaja, sujuvalt ja takistusteta siis tunneme ennast hästi. Kui aga praana vool saab takistatud või muutub liiga kiireks siis organismi talitlus saab häiritud.
Eluenergia võib muutuda meile kättesaamatuks.
Teine sümboolne kirjeldus räägib „sõlmedes“ mis meie süsteemis võivad tekkida. Need võivad olla täiesti füüsiliselt kombatavad aga ka asuda näiteks psüühikas, takistades meil näiteks millegi mõistmist, või meie tunnetes takistades meil mingit emotsiooni väljendada. Sellised „sõlmed“ justkui suruvad praana meist kaugemale, keha piiridest välja. Kuna praana omadus on liikuda sinna kuhu läheb tähelepanu, siis seda kehast välja viivaks teguriks on ka pidevalt väljapoole suunatud 11 meeleelundi tegevus. Ja seda mis meie tähelepanu tõmbab meist eemale on tänapäeval väga palju. Näib et kogu ühiskond on sellele üles ehitatud et meist elujõudu välja tõmmata. Kuid eelnimetatud praana omadus, praana läheb sinna kuhu tähelepanu, sisaldab endas ka head sõnumit: too tähelepanu endale tagasi. Kui kirjeldatud mudelit mitte võtta kitsarinnaliselt ja üleolevalt, ja enda peal järele proovida siis näed, et selle mõneti poeetiline kirjeldus toimib reaalselt. Eksperimendina, proovi keskendada oma tähelepanu paremale peopesale ja see seal paar minutit hoida. Abivahendina võid kujutleda, et hingad läbi peopesa sisse ja välja. Proovi ja mõne minuti pärast võrdle pihkusid omavahel.
Tõenäoliselt ütleb tunne sulle, et midagi on parema poolega teisiti.
Sümboolsed mudelid räägivad veel tsakratest ja kanalitest kehas. Tulest meie kõhus ja millestki mis peaks saama eemaldatud aga mis siiski püsib meis ja takistab meie eluenergia vaba voolamist ja mida sümboolselt kujutatakse tihedalt kerratõmbunud maona. Muistsed targad ütlesid, et see madu tuleb liikuma saada ja tõsta kõhus asuvasse tulle kus see hävib ja vabastab tee praanale, mis seejärel jõuab kõikjale meie süsteemis. Selle tagajärjel avaldub kogu meie potentsiaal, kõik milleks me võimelised olema, kõige tõhusamal viisil.
Lihtne on neid sümboleid naeruvääristada või vastupidi, sõnasõnalt võtta, raskem on neist õieti aru saada eriti kuna palju ringleb nö „tõlkes kaduma läinud“ seletusi.
Tervenemise seisukohalt on oluline veel üks mudel mis lihtsustatuna seletatult näeb inimese süsteemset ülesehitust viieks osakonnaks või kihiks jaotuvat:
a) Füüsiline keha
b) Energiakeha
c) Mõistus
d) Isiksus
e) Emotsioonid
Meie probleemid, haiguse põhjused ja ka sümptomid võivad peituda ja avalduda erinevates kihtides. Hea uudis on aga see et kõik kihid on omavahel seotud. Kui mõjutad ühte, siis see mõju ulatub vähehaaval kõikide kihtideni. Hea näide on inimene kes vihastab, raevub – see toimub emotsioonide osakonnas. Sellele reageerib keha – nägu muutub punaseks, käed hakkavad värisema, energiakeha – hingamisega seotud, hingamine muutub katkendlikuks, pinnapealseks, häirub, mõistus – raevunud inimene ei suuda mõistlik olla, loogika ja kõik õpitu kaob meelest, ja muuutuvad ka isiksuseomadused – muidu viisakas inimene võib raevuhoos käituda nagu ta kunagi ei käituks.
Aga me võime kasutada seda teadmist ka vastupidises suunas, et inimest rahustada, võid alustada hingamisest koos kergete kehaliikumistega ja ülejäänud osad tulevad kaasa.
Ka varem mainitud sõlmed ja muu süsteemist eemaldamist vajav võib olla füüsiline või psüühhiline või emotsionaalne. Näiteks miski mis on surutud alateadvusesse ja sealt meid, meie käitumist ja lõpuks tervist mõjutab. Psühholoogia? Jah see on ka seda. Juba tuhandete aastate järjepideva eksperimenteerimise ja praktika tulemus. Ei ole loomade peal testitud J Kõik puha inimeste peal.
Oluline on mõista, et eelnimetatud mudelid on sümboolsed ( ja siin antud väga ülevaatlikult). Nende sügavam sisu anti üle õpetajalt õpilasele, traditsioon oli suuline ja piltlikke mudeleid oli suulises traditsioonis kergem meeles pidada. Lisaks algas õpetus noores eas ja lapsele on neid ideid kergem sellisel kujul seletada. Ja lõpuks on oluline, et kass hiiri püüaks, mitte mis värvi ta on.
Võiksime uuesti kokku võtta - TERVIS on see kui eluenergia voolab takistusteta ja sujuvalt kõigis viies kihis. Kui see pole nii siis tuleb leida jooga tööriistade kastist need õiged vahendid ja rakendada neid viisil mis takistused eemaldavad.
Kuidas joogateraapia praktikas välja näeb?
Nagu eelpool mainitud algab kõik inimese soovist mis toob ta joogaterapeudi juurde. Esimesel kohtumisel küsib õpetaja abiotsija käest hulga igasugu küsimusi. Need puudutavad eluviise, unekvaliteeti, põetud haigusi, soove jpm. Need küsimused võivad olla vastatud ka varem, kirjaliku ankeedina. Katsutakse pulssi. Pulsi kaudu võib saada palju olulist lisainformatsiooni. Õpetaja võib ka katsuda su keha, et tajuda lihaspingete olemasolu või lihtsalt milline on naha tekstuur. Õpetaja vaatleb abiotsijat paludes tal võibolla sealjuures mingeid lihtsaid liigutusi teha. Vaatlus võib toimuda abiotsija seistes või istudes või lamades. Kõige selle põhjal saab joogaterapeut ehk YOGACIKITSAKA teavet mis laseb tal mõista probleemi võimalikke põhjusi ja koostada esmane harjutus kas samal kohtumisel või tihti järgmiseks kohtumiseks mis toimub mõne päeva kuni nädala pärast vastavalt võimalustele. Mõned päevad peale esmase harjutuse õpetamist kohtutakse uuesti ja õpetaja „kontrollib“ harjutust, tehes vajalikud muudatused ja täiendused. Seejärel jätkab õpilane iseseisvalt ja järgmine kohtumine võib toimuda nädala kuni kuu pärast vastavat võimalustele ja vajadustele. Siis analüüsitakse praktika toimivust ja vastavalt õpilasega toimunud muutustele muudetakse praktikat. Praktika on enamasti astmeline ja progresseeruv. Alustatakse lihtsatest (joogateraapia puhul sageli lapsikult lihtsatest) harjutustest ja jätkatakse järjest keerulisematega. Jälle vastavalt vajaduste ja võimaluste muutumisega. Praktikat alustades võetakse ka eesmärk lähtudes abivajaja väljendatud soovist. See on lähtekohaks, et hinnata tehtu edukust.
Praktika on enamasti soovitavalt igapäevane. Vastavalt inimese võimalustele kas hommikune või õhtune (need võivad olla üpris erinevad) Enamasti võtavad need aega u 30 minutit kuid võivad olla ka pikead või lühemad ja arvestavad siinkohal taas inimese võimalusi.
Harjutused võivad olla füüsilised – sealhulgas nii liikumises tehtavad kui staatilised püsimised või/ja nende kombinatsioonid. Need keha harjutused on enamasti kombineeritud hingamisega – ka see võib olla tehtud väga erinevatel viisidel. Eelnev võib olla kombineeritud hääle kasutamisega. Häälikud, silbid, sõnad, laused sanskriti keelsed mantrad või omakeelsed sõnad. Lisanduda võivad kujutlused. See võib tähendada erinevate asjade/nähtuste/tunnete kujutlemist. Tihti näiteks päikest või kuud. Lisaks võidakse kasutada erinevaid sõrmede liikumisi, asendeid ja puudutusi, mitmesuguseid rituaale, näiteks palutakse sul alati küünal süüdata ajaks kui teed oma harjutusi. Õpetaja võib sulle teha ettepaneku kasutada teatud õlisid teataval viisil või muuta oma menüüd või hoida käes mingeid esemeid mõnede harjutuste ajal. Kõik see toimub põhjusega ja eesmärgipäraselt ja kõigel on oma mõju.
Kes on joogaterapeut?
Krishnamacharya traditsioonis õpppinud või õppivaid joogaterapeute on eesti eri nurkades Hiiumaast Võruni praeguseks juba 12-13. Kõikide nende õpingute aluseks on 1200 tunnine õppekava mida saab ette võtta peale 500 tunnise joogaõpetaja koolituse läbimist. Õppekava osa on ka vaatluspraktika Indias, Chennais asuvas ilmselt maailma kogemusterikkaimas joogateraapiakliinikus Krishnamacharya Yoga Mandiramis
Paljudel on lisaks veel ligi 1000 tundi erinevaid lisakoolitusi. Neid õpetajaid võib leida jooga.ee leheküljelt.
Samas pean kogemuse põhjal ütlema, et teatav terapeutiline mõju on ka kord nädalas toimuvatel rühmatreeningutel, kuid teataval määral on see loterii. Kui käid rühmades kus põhiline fookus on lõdvestusel ja see on see mida vajad siis on kõik hästi. Samas ei pruugi pidev lõdvestus olla toimiv depressioonide puhul jne Kuid üldiseks heaoluks, immuunsüsteemi paremas tööshoidmiseks on see kindlasti üks leebe võimalus endaga tegeleda. Eriti gruppides kus harjutused mõnevõrra muutuvad igal korral ja sobimatud mõjud ei saa kuhjuda.
1930ndatel leidis aset märkimisväärne muudatus, mis võib olla teetähiseks inimese teadvuse arengus. Mitmed andekad ja veenvad india õpetajad rändasid mujale maailma demonstreerides jooga tehnikaid – keha liikumisi, kontrollitud hingamist ja keskendumisvõimet. Need ei olenud üleinimlike võimete näited, vaid vahetult praktikas rakendatavad. Jooga oli vahend keha tervise parendamiseks, vahend tervenemisprotsessis ja mõistuse, loovate ja vaimsete võimete suurendaja.
Nende kõige silmapaistvamate õpetajate seas oli mitmeid kes olid üheainsa märkimisväärse mehe Tirumalai Krishnamacharya õpilased. Krishnamacharya poja – TKV Desikachari sõnul, uskus tema isa et jooga on India suurim kink maailmale. Mitmete õpetajate põlvkondade pingutuste tulemusel ei ole jooga enam idamaade esoteeriline õpetus vaid väga praktilisel kujul miljonite inimeste igapäevaelu osa kogu maailmas.
Joogat õpetatakse ülikoolides, kogukonnakeskustes, gümnaasiumides, tervisekeskustes ja spordiklubides, haiglates, toetusgruppides ja loomulikult tuhandetes spetsialiseeritud koolides. Jooga tehnikad on kaasatud teraapiatesse mis leevendavad hingamiselundkonna häireid, migreene, kroonilist seljavalu. Samuti aga ka taastumist vigastustest, infarktidest, insultidest. Jooga meditatiivsed praktikad viivad inimese teisele poole harjumuspärast mõtlemist ja materiaalse maailma koormavaist pingeist.
Sõna „jooga“ üks tõlkevõimalusi on: „jõudmine sinna kus pole varem oldud“. Krishnamacharya võttis seda sõnasõnalt: inimene on piiramatu tema võimetes olla selge teadvusega, mõista ja muutuda. Francis Bacon on enam kui 400 tagasi aastat öelnud et „ inimese meelt saab laiendada kosmiliste saladuste hiiglasliku suuruseni, kuid ei saa neid müsteeriume kokku suruda, et mahtuda väiklasesse meelde“ .
Jooga ei ole religioon. See ei ole hindu religiooni osa nagu tihti ekslikult arvatakse. Hinduism on suhteliselt noor paarsada aastat vana nähtus. Jooga on üks 6st india traditsioonilisest filosoofilisest koolkonnast. Kuna jooga on avatud ja vaba suhtumisega siis võivad seda kasutada erinevate religioonide inimesed. Olen koostanud harjutuskavu kasutades kristlikke palveid ja sobiva praktika saab teha ateistile või inimesele kes usub teaduse väge.
Sellega seoses meenub, et viimasel ajal sagenevad teaduslikud uurimused mis kinnitavad jooga konkreetset toimet eri haiguste puhul. Viimastel nädalatel näiteks olen lugenud artikleid mis käsitlevad jooga head mõju depressiooni ja ängistuse all kannatavatele inimestele ja Ameerika kardioloogide ajakirjas avaldati uurimus jooga oluliselt positiivsest mõjust südame rütmihäirete ja mõnede muude südameprobleemide puhul. Stressivähendavast toimest ilmub uuringuid pea iga kuu.
Joogal on tavapäraselt kolm eri eesmärkidega kasutusvaldkonda:
a) Vaimne enesetäiustamine ( eluaegne, suurt pühendumist nõudev, ideaali saavutamise püüdlemine, praktika on „elu eesmärk“)
b) Igapäevast elu toetav (toetab tervist, selgust, immuunsust, head töövõimet jne)
c) Jooga tervendamiseks – yoga cikitsa ( tervendamiseks, konkreetsete kannatuste leevendamiseks või eemaldamiseks, tihti väga suurel määral lihtsustatud et inimese hetkevõimetele vastavuses olla, praktika ajutine, kuni tulemuste saavutamiseni)
YOGA CIKITSA
Krishnamacharya noorusaegadel oli inglise kolonisatsiooni tõttu mitmed india traditsioonilised tervendamiskunstid nagu ayurveda ja jooga peaaegu välja suremas. Inglased tõid moodsa lääne meditsiini mis toimis kiiresti kuid rõhutas abi otsimist väljastpoolt nö allhanke teel. Me ei tee ise vaid laseme kellegi/millelgi seda meie eest teha. Inimesed kes olid harjunud otsima abi iseendast, sattusid süsteemi kus abi tuli otsida väljast. See muutis inimesed mõnevõrra abituteks ja laisaks. Kui inimene on haige siis on ta nõrk ja mugav on lasta ennast terveks teha kellelgi teisel. Muistsed joogid leidsid oma tugevused üles ka haigetena.
Lääne meditsiini kiirel toimel on kahtlemata omad positiivsed küljed. Kiiresti kulgevate haiguste ravimisel ei saa aeglased kunstid abiks olla. Vähi või näiteks kooma puhul või kiiresti kulgevate haiguste korral ei saa jooga operatiivset abi pakkuda.
TERVIS tähendab joogas seisundit kus meie võimed saavad avalduda parimal võimalikul viisil,
a) Praktikas võime püüda saavutada olukorda kus kõik keha osad ja 11 meelt toimivad perfektselt.
b) Aga inimeste puhul kes eri põhjusetel ei saa olla perfektsed on joogapraktikal ülalhoidev, toetav ja hooldav tähtsus. See arvestab vanust ja muid tegureid. Ära võitle vanusega vaid muutu koos sellega.
Suur viga oleks pidada joogat ainult füüsiliseks distsipliiniks – see hõlmab tegelikult kogu meie olemust – võime kasutada füüsilis harjutusi keha lõdvestamiseks või pingutamiseks, hingamisharjutusi keha energeetiliste protsesside juhtimiseks, keskendumist, häält ja palju muud millel on mitmekesine psühhofüüsiline mõju ja mis koostoimes ulatuvad meie olemuse (psüühika) väga sügavate kihtideni.
Joogateraapia on individuaalne üks-ühele, õpetaja-õpilane protsess. Rühmatreeningutel võivad olla tänapäeval teatud eelised kuid me oleme igaüks ainulaadsed olendid. Planeedil Maa ei ole kaht täiesti ühesuguse ülesehitusega inimest. Ja meie kannatused võivad olla põhjustatud väga erinevatest teguritest isegi kui nende tulemus on väliselt samasugune. (ülekaal võib olla põhjustatud ainevahetushäirest või stressist, põhjus on erinev, praktika nende puhul peab olema erinev). Nende põhjuste uurimine pole kunagi võimalik grupis. Ka praktika mida inimene peaks tegema on täiesti erinev isegi kui diagnoos on sama. Samuti pole joogat võimalik õppida raamatu järgi – samadel, eelmainitud põhjustel – ja raamat ei näe sind ega sinu probleemide ainulaadset ülesehitust.
Joogateraapia on eripärane veel seepärast et õpilane, abivajaja tuleb õpetaja juurde. Ta peab tegema esimese sammu. (see on juba esimene aste oma jõu leidmisel, kui sul on see jõud olemas saab selle baasil juba jätkata) Õpilane ütleb mida ta vajab, mitte õpetaja ei paku et teeme seda või teist sulle. Seda kes abi ei soovi ei saa aidata ning abivajaja peab võtma ise vastutuse oma tervenemise, paranemise eest. Ta ei saa olla passiivne joogateraapias, see on eneseväestamise protsess. See on ka aeganõudev, mitte kiire lahendus – kui seeme istutada siis taime kasvamine sellest nõuab aega, me ei saa seda vägisi kiirendada. Joogat on tihti võrreldud aedniku suhtumisega – seeme tuleb istutada, siis selle eest hoolitseda ja oodata kuna ta kasvab ja vilju kandma hakkab. See on loomulik protsess ning soov seda kiirendada või võimendada võib anda soovitule vastupidiseid tulemusi.
Joogateraapia ei saa aidata kõikidel juhtudel. Tänapäeval on see eelkõige täiendvahend kus eelisjärjekorras kasutatakse keha omi vahendeid kui haiguse iseloom selleks aega annab. Ja esimene vahend on puhkus.
Joogateraapias tegeletakse inimesega mitte haigusega. See on mitmesuunaline protsess mis hõlmab inimese olemuse eri tahke. Esimene aste on alati probleemi, sümptomite rahustamine seejärel püütakse probleemi ja selle põhjuseid eemaldada.
Protsess on alati inimesekeskne arvestades konkreetse abivajaja võimeid, vajadusi, võimalusi – elukutset, aastaega, elutingimusi jm. See on ka arenev protsess mitte ühekordne harjutuste koostamine. Sedamööda kuidas inimene muutub praktika käigus peaks muutuma ka praktika.
Oluline on teadvustada ka erinevusi ravimises ja tervendamises: kui me räägime ravimisest siis tähendab see haiguse eemaldamist kuid samas ei taastu ühendus inimese sügavama Minaga . Kui aga ühendus oma Minaga taastub siis oleme tervendatud – kannatused vähenevad või kaovad.
Joogaõpetus räägib üldistavalt kannatusest. Haigus võib olla üks kannatuse tahke. Kuid kannatus võib olla ka see kui sa tunned et „südamel on justkui kitsas, pole ruumi, tahaks nagu midagi aga ei tea mida, miski justkui puudub su elust ja pole seda avarust mis laseks hingel vaba olla“. Sanskritikeelne sõna kannatuse jaoks on DUHKHAM. Sõnasõnalt tähendab see „kitsast ruumi“. Just see et meil on justkui enda sees ruumi puudu, miski ahistab ja surub on ehk esmane tundemärk kannatusest. Stress ja ängistus on siit juba mitu sammu edasi rääkimata muudest probleemidest mida need võivad edasiarenedes kaasa tuua kui krooniliseks muutuvad.
Mis on kannatuste põhjused?
Kõige olulisemate haiguste põhjustena, kannatuse põhjustena, nähakse 5 asjaolu
a) Mitteteadmine (või rumalus) - on nagu tüvi millel kasvab neli oksa
b) Vale samastumine, ego (mina olen..., mul on õigus, mina tean jne)
c) Himu (nõudmised, soovid, tahame seda mis oli meeldiv eile, mitte seda mida on vaja täna)
d) Eitamine, äratõukamine, viha (tuleneb negatiivsetest kogemustest mida me ei taha korrata, või mida me ei tunne)
e) Hirm (kõige salajasem teadmatuse aspekt, ebakindlus, aga mis nad minust arvavad, me ei taha vananeda, me kardame surma)
Need Teadmatuse neli külge, ükshaaval või kõik koos varjutavad meie igapäevast taju. Need on aktiivsed meie alateadvuses ja selle tulemusena oleme kogu aeg rahulolematud. Võrdleme end teistega, see tekitab rahulolematust või vahel hoopis toidab üleolekutunde tekkimise läbi illusoorset rahulolu. Mõlemal pole midagi tegemist selguse ja mõistmisega.
DUHKHAMi - kannatuse vastand on SUKHA – õnn. Sõnasõnalt tähendab see avarat ruumi.
Kui mõtleme siit edasi siis paljud füüsilised probleemid on tingitud sellest et „RUUM VÄHENEB“ – selgroo lülide vahelise diski väljasopistus vajutab närvi peale = ruumi pole. Lihased kroonilises pinges ja tihedad ja kõvad = ruumi pole. Põlveliiigeses on ruum kahe luupinna vahel vähenenud ja üks luu käib vastu teist – ruumi pole. Hüübinud veretombuke ummistab veresoone = jälle toimub ruumi takistamine.
Kui üldistada siis põhiline millega jooga tegeleb on inimese viimine AHENENUD,kitsast seisundist AVARDUNUD seisundisse.
Aga ka HAIGUSEST , mida defineeritakse kui keha erinevate struktuursete koostisosade tasakaalutust, STABIILSUSESSE ja TASAKAALU.
LOOTUSETUSEST (rogyam - sanskriti sõna tähendab siin midagi mis viib valgusest pimedusse) selle puudumise poole.
HÄIRITUD MEELEST sellise meele poole mis pole pidevalt ja suvaliselt muutuvate tunnete ja emotsioonide ripats – KINDEL MEEL
HÄIRITUD KEHAST mis võib näiteks toimida lahus mõistusest nagu kuutõbise puhul – meel magab keha liigub, RAHULIKU JA TASAKAALUS HARMOONILISELT toimiva keha poole.
Jooga teooria mitmed põhimudelid on üles ehitatud sümboolsetele mudelitele. Mõneti poeetilises vormis ja üldistades räägitakse maailma ja inimese toimemehhanismidest. Need üldistused võimaldavad näha tervikut ja kirjeldavad maailma teisiti, mitte vanamoodsalt või rumalalt aga lihtsalt teisiti.
Üks põhilisemaid mõisteid on PRAANA. See on eluenergia, midagi väga fundamentaalset tänu millele eksisteerib elu. See on seotud hingamisega aga selle all ei peaks mitte mõistma vaid organismi hapniku ja süsihappegaasi vahetust. Usun et parem oleks mõista praanat summana väga mitmetest energiavooludest kehas – vereringe, närvides liikuvad elektrokeemilised impulsid, lümfivool, soojustasakaal, ainevahetus jne. See on miski mis hoiab kõiki neid eluavaldusi toimimas, kõige selle voolamine. Kui kõik see toimub nagu vaja, sujuvalt ja takistusteta siis tunneme ennast hästi. Kui aga praana vool saab takistatud või muutub liiga kiireks siis organismi talitlus saab häiritud.
Eluenergia võib muutuda meile kättesaamatuks.
Teine sümboolne kirjeldus räägib „sõlmedes“ mis meie süsteemis võivad tekkida. Need võivad olla täiesti füüsiliselt kombatavad aga ka asuda näiteks psüühikas, takistades meil näiteks millegi mõistmist, või meie tunnetes takistades meil mingit emotsiooni väljendada. Sellised „sõlmed“ justkui suruvad praana meist kaugemale, keha piiridest välja. Kuna praana omadus on liikuda sinna kuhu läheb tähelepanu, siis seda kehast välja viivaks teguriks on ka pidevalt väljapoole suunatud 11 meeleelundi tegevus. Ja seda mis meie tähelepanu tõmbab meist eemale on tänapäeval väga palju. Näib et kogu ühiskond on sellele üles ehitatud et meist elujõudu välja tõmmata. Kuid eelnimetatud praana omadus, praana läheb sinna kuhu tähelepanu, sisaldab endas ka head sõnumit: too tähelepanu endale tagasi. Kui kirjeldatud mudelit mitte võtta kitsarinnaliselt ja üleolevalt, ja enda peal järele proovida siis näed, et selle mõneti poeetiline kirjeldus toimib reaalselt. Eksperimendina, proovi keskendada oma tähelepanu paremale peopesale ja see seal paar minutit hoida. Abivahendina võid kujutleda, et hingad läbi peopesa sisse ja välja. Proovi ja mõne minuti pärast võrdle pihkusid omavahel.
Tõenäoliselt ütleb tunne sulle, et midagi on parema poolega teisiti.
Sümboolsed mudelid räägivad veel tsakratest ja kanalitest kehas. Tulest meie kõhus ja millestki mis peaks saama eemaldatud aga mis siiski püsib meis ja takistab meie eluenergia vaba voolamist ja mida sümboolselt kujutatakse tihedalt kerratõmbunud maona. Muistsed targad ütlesid, et see madu tuleb liikuma saada ja tõsta kõhus asuvasse tulle kus see hävib ja vabastab tee praanale, mis seejärel jõuab kõikjale meie süsteemis. Selle tagajärjel avaldub kogu meie potentsiaal, kõik milleks me võimelised olema, kõige tõhusamal viisil.
Lihtne on neid sümboleid naeruvääristada või vastupidi, sõnasõnalt võtta, raskem on neist õieti aru saada eriti kuna palju ringleb nö „tõlkes kaduma läinud“ seletusi.
Tervenemise seisukohalt on oluline veel üks mudel mis lihtsustatuna seletatult näeb inimese süsteemset ülesehitust viieks osakonnaks või kihiks jaotuvat:
a) Füüsiline keha
b) Energiakeha
c) Mõistus
d) Isiksus
e) Emotsioonid
Meie probleemid, haiguse põhjused ja ka sümptomid võivad peituda ja avalduda erinevates kihtides. Hea uudis on aga see et kõik kihid on omavahel seotud. Kui mõjutad ühte, siis see mõju ulatub vähehaaval kõikide kihtideni. Hea näide on inimene kes vihastab, raevub – see toimub emotsioonide osakonnas. Sellele reageerib keha – nägu muutub punaseks, käed hakkavad värisema, energiakeha – hingamisega seotud, hingamine muutub katkendlikuks, pinnapealseks, häirub, mõistus – raevunud inimene ei suuda mõistlik olla, loogika ja kõik õpitu kaob meelest, ja muuutuvad ka isiksuseomadused – muidu viisakas inimene võib raevuhoos käituda nagu ta kunagi ei käituks.
Aga me võime kasutada seda teadmist ka vastupidises suunas, et inimest rahustada, võid alustada hingamisest koos kergete kehaliikumistega ja ülejäänud osad tulevad kaasa.
Ka varem mainitud sõlmed ja muu süsteemist eemaldamist vajav võib olla füüsiline või psüühhiline või emotsionaalne. Näiteks miski mis on surutud alateadvusesse ja sealt meid, meie käitumist ja lõpuks tervist mõjutab. Psühholoogia? Jah see on ka seda. Juba tuhandete aastate järjepideva eksperimenteerimise ja praktika tulemus. Ei ole loomade peal testitud J Kõik puha inimeste peal.
Oluline on mõista, et eelnimetatud mudelid on sümboolsed ( ja siin antud väga ülevaatlikult). Nende sügavam sisu anti üle õpetajalt õpilasele, traditsioon oli suuline ja piltlikke mudeleid oli suulises traditsioonis kergem meeles pidada. Lisaks algas õpetus noores eas ja lapsele on neid ideid kergem sellisel kujul seletada. Ja lõpuks on oluline, et kass hiiri püüaks, mitte mis värvi ta on.
Võiksime uuesti kokku võtta - TERVIS on see kui eluenergia voolab takistusteta ja sujuvalt kõigis viies kihis. Kui see pole nii siis tuleb leida jooga tööriistade kastist need õiged vahendid ja rakendada neid viisil mis takistused eemaldavad.
Kuidas joogateraapia praktikas välja näeb?
Nagu eelpool mainitud algab kõik inimese soovist mis toob ta joogaterapeudi juurde. Esimesel kohtumisel küsib õpetaja abiotsija käest hulga igasugu küsimusi. Need puudutavad eluviise, unekvaliteeti, põetud haigusi, soove jpm. Need küsimused võivad olla vastatud ka varem, kirjaliku ankeedina. Katsutakse pulssi. Pulsi kaudu võib saada palju olulist lisainformatsiooni. Õpetaja võib ka katsuda su keha, et tajuda lihaspingete olemasolu või lihtsalt milline on naha tekstuur. Õpetaja vaatleb abiotsijat paludes tal võibolla sealjuures mingeid lihtsaid liigutusi teha. Vaatlus võib toimuda abiotsija seistes või istudes või lamades. Kõige selle põhjal saab joogaterapeut ehk YOGACIKITSAKA teavet mis laseb tal mõista probleemi võimalikke põhjusi ja koostada esmane harjutus kas samal kohtumisel või tihti järgmiseks kohtumiseks mis toimub mõne päeva kuni nädala pärast vastavalt võimalustele. Mõned päevad peale esmase harjutuse õpetamist kohtutakse uuesti ja õpetaja „kontrollib“ harjutust, tehes vajalikud muudatused ja täiendused. Seejärel jätkab õpilane iseseisvalt ja järgmine kohtumine võib toimuda nädala kuni kuu pärast vastavat võimalustele ja vajadustele. Siis analüüsitakse praktika toimivust ja vastavalt õpilasega toimunud muutustele muudetakse praktikat. Praktika on enamasti astmeline ja progresseeruv. Alustatakse lihtsatest (joogateraapia puhul sageli lapsikult lihtsatest) harjutustest ja jätkatakse järjest keerulisematega. Jälle vastavalt vajaduste ja võimaluste muutumisega. Praktikat alustades võetakse ka eesmärk lähtudes abivajaja väljendatud soovist. See on lähtekohaks, et hinnata tehtu edukust.
Praktika on enamasti soovitavalt igapäevane. Vastavalt inimese võimalustele kas hommikune või õhtune (need võivad olla üpris erinevad) Enamasti võtavad need aega u 30 minutit kuid võivad olla ka pikead või lühemad ja arvestavad siinkohal taas inimese võimalusi.
Harjutused võivad olla füüsilised – sealhulgas nii liikumises tehtavad kui staatilised püsimised või/ja nende kombinatsioonid. Need keha harjutused on enamasti kombineeritud hingamisega – ka see võib olla tehtud väga erinevatel viisidel. Eelnev võib olla kombineeritud hääle kasutamisega. Häälikud, silbid, sõnad, laused sanskriti keelsed mantrad või omakeelsed sõnad. Lisanduda võivad kujutlused. See võib tähendada erinevate asjade/nähtuste/tunnete kujutlemist. Tihti näiteks päikest või kuud. Lisaks võidakse kasutada erinevaid sõrmede liikumisi, asendeid ja puudutusi, mitmesuguseid rituaale, näiteks palutakse sul alati küünal süüdata ajaks kui teed oma harjutusi. Õpetaja võib sulle teha ettepaneku kasutada teatud õlisid teataval viisil või muuta oma menüüd või hoida käes mingeid esemeid mõnede harjutuste ajal. Kõik see toimub põhjusega ja eesmärgipäraselt ja kõigel on oma mõju.
Kes on joogaterapeut?
Krishnamacharya traditsioonis õpppinud või õppivaid joogaterapeute on eesti eri nurkades Hiiumaast Võruni praeguseks juba 12-13. Kõikide nende õpingute aluseks on 1200 tunnine õppekava mida saab ette võtta peale 500 tunnise joogaõpetaja koolituse läbimist. Õppekava osa on ka vaatluspraktika Indias, Chennais asuvas ilmselt maailma kogemusterikkaimas joogateraapiakliinikus Krishnamacharya Yoga Mandiramis
Paljudel on lisaks veel ligi 1000 tundi erinevaid lisakoolitusi. Neid õpetajaid võib leida jooga.ee leheküljelt.
Samas pean kogemuse põhjal ütlema, et teatav terapeutiline mõju on ka kord nädalas toimuvatel rühmatreeningutel, kuid teataval määral on see loterii. Kui käid rühmades kus põhiline fookus on lõdvestusel ja see on see mida vajad siis on kõik hästi. Samas ei pruugi pidev lõdvestus olla toimiv depressioonide puhul jne Kuid üldiseks heaoluks, immuunsüsteemi paremas tööshoidmiseks on see kindlasti üks leebe võimalus endaga tegeleda. Eriti gruppides kus harjutused mõnevõrra muutuvad igal korral ja sobimatud mõjud ei saa kuhjuda.
